Kas tööandjate kanda on jäetud ebaõiglaselt suur koorem?

Probleemiasetus on õige.

Töötuskindlustuse seaduse eelnõus ettenähtud tasud töötule ja töölepinguseaduse eelnõus sätestatud koondamishüvitiste maksmine ei välista teineteist ning neid tuleb näha seoses.

Koondamistasu on mingil määral valuraha kaotatud töökoha eest. Probleemiks on, et töölepinguseaduse eelnõus on säilitatud koondamishüvised senistes määrades ja seda ei saa toetada, kuna ei arvestata, et koondatud töötaja hakkab saama tasu ka töötuskindlustuse seaduse alusel, seesama raha tuleb samuti, küll osaliselt, aga siiski lõppkokkuvõttes tööandja taskust.

Seetõttu tuleb kaaluda koondamishüviste olulist vähendamist.

Kõrged koondamistasud on tänagi takistuseks ettevõtete paindlikuks ümberkujundamiseks ning sunnib seega ettevõtjaid pigem kunstlikku pankrotti esile kutsuma, kuna nii on talle kasulikum.

Tööõigus (töölepinguseadus) näeb ette, et tööandja, kes algatab töösuhte lõpetamise (töötaja vallandamise), on kohustatud maksma töötajale hüvitist.

Hüvitise algne eesmärk on aidata kaasa töösuhete stabiilsuse tagamisele. Hüvitise suurus (kui mitme kuu palk tuleb maksta) sõltub sellest, kui kaua on inimene selles ettevõttes töötanud.

Töötuskindlustuse seaduse eelnõu ei pane tööandjale mingeid täiendavaid kohustusi seoses töösuhte lõpetamisega ega kehtesta töötajale veel üht hüvitist töösuhte lõpetamise eest.

Töötuskindlustuse rakendumisel muutub vaid see, et selliste kollektiivsete koondamiste korral, millel on objektiivsed põhjused (kõige levinum näide ? turuolukorra oluline muutus), vabaneb tööandja hüvitise maksmise kohustusest ja hüvitised maksab välja töötuskindlustusfond.

Töötuskindlustuse tähenduses on turusituatsiooni oluline muutus (ja sellest tulenev ettevõtte saneerimis- või restruktureerimisvajadus, millega paratamatult kaasnevad kollektiivsed koondamised) see risk, mille vastu fond tööandja kindlustab.