Fossiilkütustelt päikeseenergiale

Meie energiaallikad saab kvaliteetsuse seisukohalt jagada kolmeks: saastav fossiilkütus, taastuvad energiaallikad ja päikseenergia (ärgem puudutagem aatomienergiat, mis nõuab erikäsitlust). Et võidelda nn kasvuhooneefektiga, peab energia tootmine olema suunatud taastuva ja, veel parem, päikeseenergia poole.

Milleks energiat üldse toodetakse? Kõige üldisemalt: et luua korratusest korda, uut väärtust, paremat elu. Konkreetsuse huvides jäägem planeedile Maa, las kõige ülejäänu korrastamine jääb teistele mõistuslikele liikidele ? muidugi, kui need olemas on.

Maa ilmastik muutub fossiilkütuse põletamisest üha soojemaks, polaarjää sulab, senised soojad alad lähevad suisa kõrbeks kätte jne, seega on probleemid teravad. Kõigi nende põhjuseks on õhku paisatav põlemisprodukt, süsihappegaas CO2.

Läheme veelgi täpsemaks. Korra loomine ehk entroopia vähendamine ühes ruumipunktis, nt oma kodus, toob kaasa korratuse suurenemise mujal. See on universaalne seaduspära. Suurpuhastuse tegemiseks vajame voolavat (kuuma) vett ja kanalisatsiooni, elektrit, prügi äravedu. Kõigi nende hüvede eest loomulikult me maksame kroonides, kuid loodust kroonidega kahjuks kinni ei maksa. Looduses on selleks ajaks õhku paisatud uus kogus CO2, et meie saaksime oma korraloomist jätkata.

Ajaloolise tõe huvides tuleb siiski lisada, et mitte kogu aeg pole tingimused Maal niisugused olnud nagu praegu. Nn kivisöeajastul oli Maal väga soe ja niiske ning taimestik oli lopsakas, kasvas lausa hiidsõnajalgade mets. Atmosfäär oli tiine sestsamast süsihappegaasist. Lopsakast floorast, ja ka algelisest faunast ? meie põlevkivi ?, moodustusid kütused, mida me täna agarasti põletame.

Seega läheb kunagi maapõue talletatud CO2 õhku tagasi. Kuid inimestele see enam ei istu, me ei soovi kivisöeajastut tagasi. Ehkki emakesel Maal oleks ses suhtes vist ükskõik. Sestap oleks õigem rääkida mitte globaalsest katastroofist, soojussurmast, vaid inimeste selgetest eelistustest oma elukeskkonna suhtes.

Kui me toodaksime energiat taastuvatest allikatest ? tuul, tõus ja mõõn, hüdroenergia, maapõu, biomassi kasvatamine ? õnnestuks CO2 õhkupaiskamist talitseda. Energia tootmine taastuvatest allikatest ei lisa uusi süsiniku aatomeid atmosfääri. Kui me põletame nt energiavõsa, siis asemele kasvab uus, ammutades kasvamiseks õhust süsihappegaasi.

Asja ?agad? seisnevad selles, et nn rohelise energia tootmiseks puudub praegu masinapark, või on see algeline. Soojuspumpade, tuulegeneraatorite, ka päikesepatareide tootmiseks ja kohalevedamiseks on enne vaja toota energiat ja see tuleb fossiilkütuse põletamisest. Võtame hüdroelektrijaama (HEJ) ehitamise ? see on ülikallis rajatis, mis lisaks ujutab üle suure maatüki, sundides elanikke ära kolima. Seega on ka rohelisel mõtlemisel tagasilööke. Ei ole võimalik hommepäev minna üle energia tootmisele uut moodi, sest isegi mitte majandusseadused, vaid loodusseadused astuvad vahele. Teine, veelgi arusaadavam selgitus meenutab tasuta lõunate puudumist.

Päikeseenergial on planeedi Maa elus eriline koht. Tähelt Päike lähtuv energiavoog muudab Maa avatud süsteemiks, see korraldab terve planeedi ainevahetust. Ühtlasi on päikeseenergia kõige puhtam ja kvaliteetsem energialiik, kõrge temperatuuriga soojuskiirgus. Võrreldes muude taastuvate energiaallikatega ei tuleks inimesel midagi mastaapset, nagu tuulegeneraatorite park või HEJ, rajada. Tuleks toota üksnes päikesepatareisid. Seega täiesti tasuta pole ka see lõuna.

Päikeseenergia prioriteet ideaalis ei tähenda, iseenesest mõista, et ei peaks edendama muu taastuvenergia kasutusevõttu. Pealegi on nt Eesti võimalused päikseenergiat kasutada enam kui piiratud.

Eelnev kommentaar ei tohiks jätta muljet, et ma olen vastu niisugustele taastuvatele energiaallikatele nagu tuulegeneraatorid, HEJ, maapõuest energia pumpamine või energiavõsa. Tahtsin juhtida tähelepanu, et loodus-, majandus- ja ühiskonnaseadused ei luba 100protsendilist kasutegurit pealtnäha kuitahes progressiivsele uuele energiaprojektile.