Palku seadusega ei silu

Eurodirektiivid panevad meie seadusetegijaid tihtipeale kirjutama õigusakte, mille toimimahakkamisse neil endalgi suurt usku pole. Ent vähemalt on üks linnuke harmoniseerimisprotsessi protokolli jälle kantud. Üks selline näide on riigikokku jõudnud palgaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis keelab vastassoost töötajaile sama või võrdväärse töö eest erinevaid palgatingimusi kehtestada.

Äripäeva arvates määrab töötaja palga turusituatsioon, mitte inimese sugu ega seadus.

Keegi ei sunni tööandjat maksma inimesele n-kroonist palka, kui tal on võtta turult samasuguse kvalifikatsiooniga inimene, kes on nõus tegema sama tööd n-1 kroonise palga eest. Kui turusituatsioon on teistsugune, tuleb tööandjal välja käia ka n+1 kroonine palk, sõltumata sellest, kas töölevõetu on mees, naine või transvestiit.

Pealegi, ei ole olemas identseid inimesi ? ka kaksikud on erinevad. Nii ei tee sama haridusega, samasuguse kogemustepagasiga inimesed samal töökohal täpselt ühtemoodi head tööd.

Eelnõu ütleb, et kui inimesele on sama töö eest vähem makstud, on tal õigus nõuda võrdset tasustamist ja tekitatud varalise ning moraalse kahju hüvitamist. ?Niiviisi peaks see seadus tõesti välja nägema, aga ma ei kujuta ette, kuidas asi tegelikkuses rakendub,? ütles pärast eelnõu valmimist selle koostanud sotsiaalministeeriumi töösuhete osakonna jurist Ave Liitmäe . Kommentaarid on siinkohal liigsed.

Eelnõu ütleb ka seda, et töötajal on õigus nõuda tööandjalt selgitusi, kui töötajal on alust kahtlustada ebavõrdset tasustamist. Sama eelnõu ütleb, et tööandjal ei ole õigust töötaja nõusolekuta või seadusest tuleneva aluseta avaldada andmeid töötaja palga kohta. Niisiis on ühel töötajal õigus küll selgitusi nõuda, aga teise töötaja nõusolekuta tööandjal neid õigus anda ei ole.

Kui on selgunud, et kaks samaväärset tööd tegevat inimest ei saa siiski võrdset palka, peab tööandja tõendama, et ühe töötaja suurem palk on tingitud soost sõltumatutest objektiivsetest asjaoludest (kvalifikatsioon, kogemused jne) ? lai mängumaa.

Põhiliselt on eelnõu eesmärki serveeritud kui naiste palgalise diskrimineerimise lõpetamist. Statistika järgi saavat naised sama töö eest vähem palka kui mehed. Kindlasti võib leida ka töökohti, kus mehed saavad vähem palka kui naised.

Palk pannakse paika palgaläbirääkimistel. Siit tuleb juurde subjektiivne mõõde. Mehed on üldjuhul kõrgema enesehinnanguga ja kangekaelsemad ? on pigem pikemalt tööta, kui nõustuvad madala palgaga. Naised aga küsivadki palgaläbirääkimistel vähem palka. Teine erinevus ? näiteks üleajatöö eest tahavad naised pigem saada vabu päevi, mehed raha. Naine on rohkem pere- ja lastekeskne. Osalt on naiste pisemale sissetulekule aidanud kaasa seaduseandjad ise, sätestades niinimetatud lapsevanemapuhkuse tasuks sandikopikad.

Mees on tööandja jaoks stabiilsem töötaja ? ei lähe dekreeti, üldjuhul ei jää ka haige lapse juurde koju. Kuna üsna tihti on tippjuht mees, kes määrab ka palga, siis võib see jätta mulje, et naisi palgaliselt diskrimineeritakse.

Seega on palgaerinevustes nii objektiivset kui ka subjektiivset. Täielikku võrdsust ei ole võimalik kunagi saavutada, ka seaduse abil mitte.