Tulumaksumääraks kümme protsenti

Reformierakonna Noortekogu teeb ettepaneku vähendada juba aastaks 2003 üksikisiku tulumaksu 6 protsendi võrra, s.o 20 protsendile.

Keskmisele töötegijale, kes teenib sel aastal 5700 krooni kuus ja maksab sellelt tulumaksu ümmarguselt 1500 krooni, jääb sellisel juhul kuus kätte 450 krooni rohkem raha. Aasta peale teeb see kokku juba ligi kuupalga suuruse summa, 5400 krooni.

Meie ettepanek lähtub siirast veendumusest, et igal inimesel on õigus otsustada oma elu ja omandi üle, et iga inimene teab paremini kui poliitikud, millised on tema täpsed vajadused ning kui palju ta on nõus nende eest tasuma.

Riigieelarve peab jääma tasakaalu. Nii julge maksukärbe eeldab kulude kärpimist. Seda võimaldavad 2003. a teha riigisüsteemi reformid, mis pole kodaniku jaoks kuigi tundlikud. Riiki saab üha ja üha suunata toimima turumajanduse reeglite järgi ning siis näitab juba turg, milliseid ja kui suures ulatuses riigi teenuseid me vajame. Valdavat osa avalikke teenuseid on võimalik riigil erasektorilt sisse osta või sootuks nende osutamine teatavate kohustuste alusel jätta erasektorile.

Maksumäära tuleb vähendada järk-järgult ning 2007. a alandame üksisiku tulumaksu 10 protsendi tasemele (vt graafik). Selle tulemusena jääb keskmisele töötegijale kätte kuus ligi 1800 krooni enam ning aastas kokku 21000 krooni. Kes suudaks öelda ?ei? ettepanekule, millega tema raha jääb tema enda kätte?

Taas, eelarve jääb tasakaalu. Riik peab vabanema varadest ja omandist, mis ei ole vajalikud tema ühe peamise ülesande ? eraomandi kaitse ? täitmiseks. Riigimetsad, riigimaa, riigiasutuste kvartal, riigiettevõtted on endise Nõukogude Liidu, mitte vaba Eesti mõisted.

Täna saavad lastetoetust võrdselt perekond Kruuda, noorpere Mägi ja 14 lapsega pere Lihulas. Sama lugu on praamiliikluse, põllumajandus- ning eluasemetoetuse, töötu abiraha ja teiste dotatsioonide, maksualanduste ning riigi pakutavate teenustega. See ei ole normaalne. Toetada tuleb neid, kes vajavad abi.

Praamiliikluses pole mõtet toetada laevakompaniid, vaid kohaliku omavalitsuse kaudu saarlasi, teenuse tarbijaid. Sellega väheneb abisaajate hulk ning omakorda selle arvelt saab alandada nii makse kui suurendada vajadusel ka abi vajavate inimeste toetusi.

Täna maksab riik võrdselt kinni nii Eesti mõistes rikka maksumaksja poja, keskmise sissetulekuga pere lapse ja vaese noore Einsteini õppekulud. Riik ütleb, mida, kui palju, kuidas, kus ja millise hinna eest õpetatakse. See on plaanimajanduslik, kolhooslik lähenemine. Tulemused on juba näha: esimeses klassis õppiv laps on esimese kahe nädalaga hüsteerik; suur osa noorukeid vihkavad õpetajaid; koolid toodavad töötuid; 50aastane pedagoog on noor õpetaja.

Hariduses jäägu riigi ülesandeks kanda oluline osa vaesest perest pärit noorte Einsteinide õppekuludest ja soodsa õppelaenu pakkumine. Keskmine inimene jõuab ise enda laste harimiskulud kanda.

Kui me tahame olla Läänemere kallaste väikseks, kuid oluliseks vabaduse bastioniks, peame jätkama Reformierakonna alustatut. Leedu ja Läti teevad pingutusi ettevõtte tulumaksu alandamiseks just Eesti eeskuju järgides. Ja samamoodi nagu Eesti vabastas investeeringud ettevõttesse tulumaksust, tuleb alandada ka üksikisiku tulumaksu.