Vana majandus hajutab riske

Üheksakümnendate aastate lõpus ja eelmise aasta algul olid maailma suurematel börsidel pidupäevad. Euroopa ja Ameerika aktsiaturud püstitasid uusi rekordeid, eriti kuumad olid tehnoloogia- ja internetisektori aktsiad. Näis, et hindade tõusul pole lõppu näha. Tarvitusele võeti termin uus majandus, mille järgi nagu ei kasvakski majandus tsükliliselt, vaid igasuguste mõõnadeta.

Täpselt aasta tagasi mull lõhkes. Stockholmi börs alustas langustrendi eile aastal 2000. USA tehnoloogiasektorit esindav Nasdaq paar päeva hiljem. Tänaseks on tehnoloogiasektori aktsiad kaotanud oma väärtusest kümneid kordi.

Nn vana majanduse ettevõtetel on läinud tunduvalt paremini. Dow Jonesi tööstuskeskmine on enam-vähem aastatagusel tasemel. Kui arvestada, et vana majanduse ettevõtted maksavad regulaarselt dividende, on nendesse aktsiatesse investeerinutel läinud päris hästi.

Investoril on tavaliselt valida kahesuguste ettevõtete aktsiate vahel. Ühed on tugevalt kapitaliseeritud, tavaliselt kaua turul tegutsenud suhteliselt stabiilsed ettevõtted ehk nn rahalehmad. Siia rühma kuuluvad näiteks maailma aktsiaturgude kõige olulisema indeksi Dow Jonesi tööstuskeskmise komponendid. Nende aktsiate hinnatõusu potentsiaal on mõõdukas. Seda kompenseerib stabiilne dividendipoliitika ning tõenäosus, et aktsiaturgude üldise languse ajal nende ettevõtete aktsiate hinnad kukuvad suhtelisel vähem.

Teise ettevõtete gruppi kuuluvad uute majandusharude firmad või tänu uute tehnoloogiate kasutuselevõtule uue kiirenduse saanud ettevõtted, aga ka uute arenevate riikide ettevõtted. Need ettevõtted on üldjuhul tugevalt alakapitaliseeritud ning soodsatel tingimustel võivad aktsiate hinnad tõusta väga lühikese perioodi jooksul mitmeid või isegi kümneid kordi. Sellistelt ettevõtetelt pole vähemalt esialgu lootustki saada dividende ning oht, et ettevõtte aktsia hind võib pärast kiiret tõusu sama kiiresti kukkuda või ettevõte pankrotti minna, on küllaltki suur. Taoliste ettevõtete aktsiad sobivad riskialtimatele investoritele.

Kui parajasti on toimumas suuremat sorti tehnoloogiline murrang, on kiiresti tõusvate aktsiate hulk väga suur ja see meelitab aktsiaturgudele suure hulga uusi väikeinvestoreid. Tekivad nn börsibuumid. Üks esimesi laialdasi väikeinvestorite lisandumise perioode USAs oli viiekümnendate teine pool, mil börsile tulid Polaroid, Xerox, Texas Instruments, IBM ja teised praeguseks juba nn vana majanduse ettevõtete hulka kuuluvad kompaniid.

Viimane börsbuum tekkis peamiselt telekommunikatsiooni, arvutitööstuse ja tärkavate tarkvara- ning internetifirmade toel. Nüüdseks on mull lõhkenud ning selgunud, et nn uus majandus on tavaline majandus, mis käitub klassikaliste majandusseaduste alusel. Läheb mõni aasta, terad eralduvad sõkaldest ning internetifirmad hakkavad aktsionäridele dividende maksma.

Ida- ja Kesk-Euroopas toimusid üheksakümnendate keskel klassikalised aktsiamullid, ainsaks erinevuseks oli asjaolu, et see oli regionaalne, mitte aga sektoriaalne. Nädal aega tagasi otsustas Hiina liberaliseerida aktsiaturgu, mille tulemusena avati paari päevaga rohkem väärtpaberiarveid kui senise kümne aasta jooksul kokku. Shanghai börsiindeks kerkis seejärel kümme protsenti päevas. Tõenäoliselt on paari kuu pärast oodata aktsiaturgude krahhi.

Investoritel on seega valida mitme strateegia vahel. Esimene ja kõige riskantsem, aga ka kõige võimalusterohkem on tõusva turu tingimustes valida välja suure tõusupotentsiaaliga aktsia ja pärast tõusu kasum realiseerida. Pikemaajaliseks investeeringuks sobivad rohkem stabiilselt tegutsevate ettevõtete aktsiad. Tulu on väiksem, aga väiksemad on ka riskid, kuigi aktsiaturgudele sisenemisel on risk alati olemas.

Kolmanda võimalusena pakuks riskide hajutamise, kus portfellis on nii riskantsed suure tõusupotentsiaaliga kui ka traditsiooniliste ettevõtete aktsiad. Hea õnne korral võib siis aktsiatulu pealt teenida väga hästi ja aktsiaturu langemise puhul jääb midagi ikka alles.