Odav tööjõud ? probleem või eelis?

Miks me ikkagi saame nii vähe palka? Kas allhange on meie pärisosa seepärast, et oleme odava tööjõuga maa või on sel ebameeldival nähtusel siiski teised põhjused? Enne globa-liseerumisajastut oli esimesele küsimusele vastata lihtne: erinev tööviljakuse tase ühes või teises riigis ja Philipsi kõver, s.o inflatsiooni ja tööpuuduse omavaheline seos seletasid palkade kujunemise üldjoontes ära.

Samuti ei olnud siis raske leida vastust küsimusele, miks ka ühesuguse tööviljakuse korral on erinevates riikides palgad ikkagi erinevad. Miks on Mum-bai bussijuhi palk mitu korda madalam kui Singapuri bussijuhil, kuigi viimase töö on tunduvalt kergem ja väheviljakam?

Riigisisesel turul lihtsalt ei tähenda ühe või teise inimese tööviljakus võrreldes sama töö tegijaga teises riigis midagi peale selle, et see võib inimestel hinge täis ajada ja tööjõu riikide vahel liikuma panna, kui seda lubatakse. Tavaliselt ei lubata või vähemalt piiratakse ja sellega loomulikult rikutakse turgu.

Nii pole Mumbai bussijuhil vähimatki võimalust suuremat palka saada, kui ta saab, sest kohalik turg on ära määranud nii piletihinna kui bussijuhi osa selles. Arengumaades olid palgad odavad, sest see vastas nende maade parasjagu madalatele eksportkaupade hindadele ja tööviljakusele. Seni, kuni maailma madalapalgalistes maades polnud nüüdisaegseid, nt Nike jalatseid tootvaid tehaseid, sellisest seletusest piisas.

Nüüd on loogiline küsida, miks jäid seal palgad madalaks ka pärast seda, kui sinna kerkisid uued tehased. Miks Aasias makstakse täpselt sama töö eest tunduvalt vähem kui Euroopas või Ameerikas? Vastata on lihtne, sest nüüd on see kaup odavam. Pealegi liiguvadki üle ko-gu maailma odava masstoodangu tegijate palgad selles suunas, kui palju maksab tööjõud rahvarikastes Aasia riikides.

Täna maksab mistahes kauba tootmisel võime midagi välja mõelda, disainida, disainitu tarvis tehnoloogiat luua ning seda kõike müüa tunduvalt rohkem kui tühipaljas tootmine ise. Vähese liialdusena võib isegi öelda, et ainult see maksabki. Seejuures tootmine ise libiseb turujõudude mõjul järjest enam madala palgaga arengumaadesse ja jätab arenenud riikides järjest rohkem tööta neid, kes sobivad üksnes lihtsat tööd tegema. Paremal juhul pakub neile tööd, mis tagab neile vaid elu absoluutse vaesuse piiril.

Seepärast osalevad rikaste riikide esindajad viimasel ajal külg-külje kõrval arengumaadega globaliseerumisvastastel üritustel. Mul on isegi veidi raske mõista, kuidas inglasi võis üllatada selline tõsiasi, et kümnendik Briti saarte elanikest on paarikümne aastaga hakanud elama allpool vaesuse piiri. Põhjus on ju selge: selle töö hinna, mida need inimesed teevad, kui neil tööd üldse on, määrab ära Aasia, mitte Euroopa.

Eesti esmane probleem ei ole odav tööjõud, vaid arenduskeskuste puudumine. Kuni meil pole konkurentsivõimelist toodangut, tehnoloogiaid loovaid arenduskeskusi ja müügivõrku ning siin töötavad ettevõtjad pole huvitatud arendustegevusest ja toodangust, mille tootjate palka ei määra ära Aasia, vaid Euroopa ja Ameerika konkurendid, jäämegi rahvusvahelises tööjaotuses odava tööjõu maaks. Ja seni, kuni seda oleme, on odav tööjõud meile eelis. Kokkuvõttes määrab meie palgad ära meie positsioon rahvusvahelises tööjaotuses.

Kuivõrd meil täna pole ühtki piisavalt võimsat arenduskeskust ja müügiorganisatsiooni ning pole näha nende peatset tekkimist, on meie teine valik väärikama koha võitmisel tõsta samm-sammult tööjõu kvaliteeti ja suurendada Eesti usaldusväärsust. See eeldab paremat haridussüsteemi/haritust ning paremat mainet. Mulle tundub, et mõlemat neist kipub meil praegu vähemaks jääma.

Madal palk on probleemiks teaduses ja arendustegevuses, mitte tootmises. Sellele peaksimegi oma tähelepanu pöörama. Tootmises on palgad määratud konkurentsitingimuste või ettevõtte äriplaaniga, sinna ei saa sekkuda see, kes ei kontrolli ettevõtte tegevust.

Ei tohi unustada, et ka allhanke tegemisel on piirid. Eksisteerib miinimum, millest madalama palgaga pole inimesel mõtet tööd otsima minna. Mõisakülas kolm tuhat krooni teeninud, nüüd töötuks jäänud raudteelane ei saa sama palga eest tööle tulla Tallinnasse, kus ta peab korteri eest kuus maksma kolm tuhat. Mõisakülas on tal oma majapidamisest ja toimetulekutoetusest kergem ära elada kui viie tuhande kroonise palga eest Tallinnas.

Nii me istumegi allhanke tegijatena üheaegu tööpuuduses ja tööjõupuuduses, sest meie tööjõuturg pole kuigi mobiilne.