Kool kui teenindaja

27. märts 2001, 00:00

Konsultatsioonifirma PW Part-ners läbiviidud puidu- ja mööblitööstuse (1999) ning metalli- ja aparaaditööstuse sektoruuringu (2000) tulemused näitavad, et Eestis tegutsevate tootmisettevõtete suurim probleem on kvalifitseeritud tööjõu puudus. Raskusi heade tööoskustega inimeste leidmisel esineb ka teistes sektorites. Loogiline järeldus on, et ühelt poolt on olemasolevad head spetsialistid suhteliselt stabiilses töösuhtes ning teisalt ei valmista Eesti haridusasutused tööturule ette sobivat tööjõudu.

Sellises olukorras on hädavajalik viia haridusreform läbi professionaalselt. Koolidel peab tekkima arusaam, et nad on teenindusasutused. Kool on teenuse pakkuja, õpilane tema teenuse otsene tarbija ja tööandja teenuse lõpptarbija hetkest, mil ta hakkab ostma kooli lõpetanu teadmisi ja oskusi.

Haridus on teenus, kuna hariduse eest tasuvad õpilane ja tema vanemad õppemaksu või riigimaksude näol. Hariduse kvaliteedi ja väärtuse üle otsustab ettevõte, sest tema maksab kooli lõpetanule palka vastavalt oma rahulolule töötaja teadmiste ja oskustega.

Maailm muutub üha väiksemaks, elu meie ümber kiiremaks (internet, mobiilne side). Kõik see mõjutab ka õpilasi. Olukorda kontrollib see, kes valdab ajakohast infot. Kiiresti arenevale õpilaskonnale ei ole enam võimalik pakkuda üksnes paarikümne aasta taguseid teadmisi ilma tänasel päeval vajalike oskusteta. Turumajanduses puudub neil reaalne turuväärtus. Karm tegelikkus on see, et paindumatu ja konservatiivse pedagoogilise stiiliga õpetajat kiiresti arenev õpilaskond ei taha. Järelikult tuleb paralleelselt õpilaste harimisega koolitada ka koolitajaid.

Üle tuleks saada osa õpetajate seas esinevast suhtumisest ?mu palk on nii väike, et selle eest ma küll ennast arendama ei hakka?! Lauset illustreerib eredalt olukord, kus õpetaja kategooriliselt keeldub investeerima paar päeva enese täiendamisse. Vabanduseks tuuakse ajapuudus ja väike palk, aga suure tõenäosusega on tegu hoopis kartusega, et töösituatsioonis tulevad esile teadmiste ja oskuste puudujäägid.

Õpetajate atesteerimise protsess vajab revideerimist. On hea, et atesteeritava teadmisi ja oskusi hindab erapooletu komisjon, kuid läbi tuleks vaadata järkude omistamise kriteeriumid. Kompromissivalmidus, kohanemis- ja arenemisvõimelisus on olulised kriteeriumid. Pedagoogiline staa? aga ei ole tingimata õige alus järgu ja sellega seotud palgaastmestiku määramiseks.

Kool peab olema huvitatud tagasisidest seal omandatud teadmiste ja oskuste kohta. Olen saanud näiteks lapse koolist vaid selliseid kirju, kus küsitakse rahaannetusi, kedagi aga ei huvita, kuidas ma õpetuse sisuga rahul olen. Jääb mulje, justkui töötaks koolid paljuski nagu nõukogudeaegne tehas, mis valmistas masstoodangut, mida keegi osta ei tahtnud.

Siit moraal: lapsevanematelt ja ka õpilastelt tuleb küsida, mida nad arvavad õpitava kvaliteedist. On ju aktsepteeritud käitumisnorm, et teenindussfääris küsib müüja, kuidas klient on rahul teenuse ja teenindusega. Olen veendunud, et õpilaskond on huvitav ja inspireeriv tagasisideallikas. Uusi ideid ja sotsiaalsest stampmõtlemisest rikkumata arvamusi saaks sealt küllaga.

Tuleb ka analüüsida, milline haridustase peab olema erineva kooli lõpetanud noortel. Kutsehariduse saanu oskused peavad võimaldama tal alustada tööd omandatud erialal kohe pärast kooli lõpetamist. Samal ajal peab tal olema mõningane arusaamine majandusest. Täna pole paljudel ettevõtte juhtidel selge, mida peab oskama nt rakendusliku kõrghariduse saanu. Pole saladus, et paljud kopsakat õppemaksu tasunud (era)kõrgkooli rahvusvahelise ärijuhtimise või turunduse lõpetanud ei tea majandusest suurt midagi! Nii arvab hulk firmajuhte, kes ostavad sisse lõpetanute teadmisi.

Osa haridusega seotud institutsioone üritavad täna meeleheitlikult tõsta pedagoogide teadlikkust ja arendada progressiivset mõtlemist, kasutades selleks nii suulist veenmismeetodit kui kirjalikke üleskutseid. Selle tagajärjel tekib hoopis koolides ringkaitse ? juhtkond väidab, et midagi muuta pole võimalik, riik pole loonud võimalusi...

Kui kooli eelarvest ei piisa arendustegevuseks, tuleb kaaluda koolide ühendamist, et optimeerida kulusid. Olgu pealegi koole ja lõpetanuid vähem, peaasi, et lõpetanud saavad kvaliteetse hariduse.

Sihtasutus Eesti Kutsehariduse Reform on koostöös ministeeriumide ja Kaubandus-Tööstuskojaga tegelenud kutsehariduse reformimisega tõsiselt mitu aastat. On väga oluline, et koolid näitaks üles enam huvi uuenduste vastu. Kõrvuti koolide aktiviseerumisega peab kasvama ka firmade huvitatus, kuidas saada kvaliteetset tööjõudu otse kutsekoolist.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing