Uudised
26. märts 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Riigieelarve, riigilõivud ja ?madal? maksukoormus

Vaatamata soodsale majanduskeskkonnale laekus 2000. a riigieelarvesse kavandatud tuludest vaid 98,26, laekumata jäi ca 500 miljonit krooni.

Märkimisväärne on eelarve puudujääk seetõttu, et aastatel 1997?1999 laekus tulusid riigieelarvesse plaanitust enam. Võrdluseks vastavad näitajad eelarveperioodide täitmisest:

1997 ? 110,091998 ? 100,041999 ? 102,712000 ? 98,26.

Arvatavasti on puudu jäänud 500 miljonit kodanikule hoomamatu suurus. Kuid hea tava kohaselt

eraldatakse eelarvetuludest ressursse, saavutamaks kodanikke rahuldav avalike teenuste pakkumine ning teostamaks toiminguid, mis viivad ühiskonna heaolu suurenemiseni;juhul, kui eelarve on tasakaalust väljas, kulutab riik rohkem raha, kui teenib;eelarvedefitsiidi katteks on valitsus sunnitud raha laenama või elama reservide arvelt;kui valitsus on palju laenu võtnud, peavad inimesed ja ettevõtted kallimat laenu võtma, mis pärsib majanduskasvu.

Seega märkab kodanik puuduvaid miljoneid õheneva rahakoti kaudu.

Riigieelarve mittetäitmine on mitmeti põhjendatav, oma mõju on ka 2000. a kehtima hakanud ja mind kui ettevõtjat soosinud maksukärbetel. Et maksukärbe ei halvendaks riigil institutsiooniliste ülesannete täitmist, on seda 2000. a eelarves osaliselt korvatud riigilõivutulude suurendamise arvel.

Väidet kinnitab nii riigilõivu kui ettevõtte tulumaksu plaanitud ja tegelike laekumiste võrdlus aastail 1997?2000 (vt tabel). Märkimisväärne on asjaolu, et ettevõtte tulumaksu laekus võrdlusperioodidel kavandatust enam (v.a 1999), riigilõivu, vastupidi, vähem.

Lähtudes nii eelarve koostamise alusprintsiibist, mis eeldab, et tulud ja kulud on eelarvesse võetud niisuguse täpsusega, nagu need eelarveperioodil kujunevadki, kui ka varasemate eelarveperioodide täitmistest, poleks olnud vähimat alust riigilõivutulude osakaalu suurendamiseks 2000. a.

Sellest võib järeldada, et riigilõivumäärade suurendamisel ei ole lähtutud eelarve koostamise täpsuse, avalikkuse ja täielikkuse printsiibist, mille järgimist on praegune rahandusminister rõhutanud oma eelisena eelkäijate ees, vaid tulupoole suurendamise vajadusest.

Kuna Eestis omab riigilõiv maksule omaseid tunnusjooni, tuleks lõivu ka käsitada maksuna ning võtta arvesse maksukoormuse arvutamisel, nagu seda tehakse meie naaberriigis Venemaal. Seda enam, et oma maksupoliitilistelt suundumustelt sarnaneb Eesti pigem Venemaa kui Põhjamaadega. Vene Föderatsiooni seaduse I peatükis §13. Föderaalmaksud all on toodud 7. punktina riigilõiv.

Venemaal käsitatakse riigilõivu maksuna, sest lõivu kui seadusega kehtestatud määras tasumisele kuuluvat summat juriidiliste toimingute tegemise, avalduse läbivaatamise ja dokumentide väljastamise eest tuleb tasuda eelkõige äriliste ja varaliste tehingutega seoses.

Seega tingib äritegevus lõivu eest tasumise vajaduse ning lõivumäära aluseks ei ole ainult vastava juriidilise toimingu sooritamise tegelikud kulud.

Aastail 1998?2000 moodustas riigilõiv Venemaa maksutuludest ligikaudu 2.

Ka Eestis on riigilõiv suuresti liituv äritegevusele (riigilõiv tegevuslubade, kommertsregistrite, varaobjektidega seotud tehingute eest). Kui Eestis kuulunuks riigilõiv riigieelarvelistesse maksutuludesse, moodustanuks see 2000. a kavandatud maksutuludest 2,8 (vrdl nt ettevõtte tulumaks, mis moodustanuks 2,4).

Kõrvutanud Venemaa ja Eesti seaduste tasandil riigilõivu käsitusi, võib väita, et ühe riigi maksukoormuse määr on kokkuleppeline näitaja ega pruugi peegeldada selle riigi tegelikku maksukoormust.

Minu arvates on riigilõivu teema käsitus oluline, sest viitamine Eesti madala maksukoormuse näitajale 2001. a, seda võrreldes Euroopa riikidega, annab valitsusele põhjenduse ja õigustuse hiilivaks maksumäärade tõstmiseks.