Kaubamärk tõstab hinna lakke

Eesti mitmesuguse suurusega rõivatööstusettevõtete juhid kinnitavad, et nendelt allhanketöö tellijad saavad tänu oma mainekatele kaubamärkidele ja sissetöötatud turustuskanalitele müüa siinset toodangut mitu korda kallimalt, kui Eesti tootjad ise suudaks oma kaubamärgiga küsida.

?Olen kohanud Euroopas Harrodsi kaubamajas tõenäoliselt Sangaris toodetud meestesärki, mis maksab seal tänu tuntud kaubamärgile 600 naela ehk 15 000 krooni. Sangari kaubamärgi all müüakse Eestis sama särki aga 600 krooni eest,? ütleb endine Tartu Kaubamaja ning nüüdne ASi Sangar juhatuse esimees Jaan Kallas.

Ka Eestis müüakse tellijate kaubamärkide all näiteks Sangaris valmistud rõivaid. Üks selliseid kaubamärke on Eton, mida kandvate rõivaste hind on ühes Tallinna kaubamajas neli korda suurem Sangari enda kaubamärgi all teises kaubamajas müüdavate samasuguste rõivaste hinnast.

Koguseid, kui palju Eestis tootjate allhanketööst Eesti turule jõuab, on raske nimetada, sest kaupa turustavat lõppklienti on raske tuvastada, räägib Kallas.

Hinda, kui palju tellijad allhanketöö eest maksavad, peavad paljud Eesti tootjad ärisaladuseks. Samamoodi ei soovita üldiselt avalikustada oma tellijaid ja nende kasutatavaid kaubamärke.

Ühel suuremal siinsel rõivatootjal, 687 töötajaga meeste- ja naisterõivaste valmistajal Sangaril moodustab 111 miljoni kroonise aastakäibe juures allhange 42% käibest. Tootmismahu poolest on see osakaal suurem, sest allhanketöö on tavaliselt omatoodangust odavam. Osal keskmise suurusega rõivatootjatel moodustab allhanketöö sada protsenti tootmismahust.

Sukki ja sokke valmistava ASi Suva peadirektor Viktor Saarestik tunnistab samuti, et nende kaup on jõudnud tellija kaubamärgi all tootjahinnast oluliselt kallimalt Eesti poodidesse. ?Paljud kauplused ei tahagi meie oma kaubamärgi all kaupa müügile võtta, põhjendades, et see oleks liiga odav. Öeldakse, et teeb sama välja, kas müüa üks paar 100krooniseid sokke või 6?7 paari meie kaubamärgi all tehtud 15krooniseid sokke,? räägib ta.

Saarestik lisab, et kui kaubamärk välja arvata, on Suva sokid-sukad kvaliteedilt võrdväärsed kuulsate kaubamärkide kaubaga. ?Ostame näiteks Prantsuse Caullies? lõnga, samuti India ja Egiptuse lõnga, mis on maailma parimaid,? kinnitab Saarestik.

Suva ekspordib oma toodangust neli viiendikku, sellest 50?60% allhanke korras. Saarestiku sõnul on ettevõte jäänud suure allhanke osakaalu juurde, sest selle eest maksab tellija siiski kõrgemat hinda, kui saab koduturul oma kaubamärgi eest.

AS Tallinna Moemaja saavutab 40% oma ekspordikäibest allhankena. Juhatuse esimehe Kairi Vildersoni hinnangul ei pruugi kuulus kaubamärk tagada toote kvaliteeti. ?Nii mõnigi kord võib kuulsa kaubamärgi toode olla valmistatud kehvemini kui keskmise hinnaklassi kaup,? ütleb ta.

Vildersoni sõnul on sarnaste toodete mitmekordsed hinnavahed tingitud just maailmakuulsatest kaubamärkidest, kuigi näiteks tuntud Moskino kaubamärgi rõivaste puhul kasutatakse sama kangast, mida kasutab ka Tallinna Moemaja, kusjuures tegemist võib olla ka Eestis allhanke korras tehtud õmblustööga.

Tallinna Moemaja juht lisab, et nende ettevõte müüb oma mudeleid Skandinaavia turule küll enam-vähem sama hinnaga kui sealsed ettevõtted, kuid letihinnad kauplustes erinevad juba rohkem. ?Meie hind ei ole veel vastavuses sellega, mida me võiksime kvaliteedi järgi küsida.?

Tallinna ja Pärnu rõivapoodide keti omaniku A&G Kaubanduse ASi hulgimüügijuhi Anu Mahlapuu sõnul on ettevõttel oma 200 töötajaga õmblusüksus, kuid seal tehakse ainult allhanketöid. ?Oma kaubamärki ei ole lihtne müüa, see nõuab suuremat tööstusstruktuuri alates originaalsete mudelite väljatöötamisest ja reklaami. See jääb tulevikuplaaniks,? lausub ta.

Samal ajal müüb ettevõte vaid Eestis mittevalmistatavaid imporditud rõivaid, mida Mahlapuu sõnul saadakse tarnijatelt suuremate koguste puhul hinnaga, mis on võrreldav Baltika jt oma mudelite ja kaubamärkidega rõivatööstuste müügihindadega.

Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu ning ASi Klementi juhatuse esimehe Madis Võõrase sõnul otsustab suur osa rõivatööstusest allhanke kasuks, sest oma kaubamärgi reklaam nõuab kulusid, millele tootjate hammas peale ei hakka. ?Leipzigi messil selgitati, et ühe rõivakollektsiooniga Saksa turule sisenemiseks peab arvestama vähemalt 2 miljoni krooniga hooaja kohta. Kusjuures see kulutus ei kindlusta uuele turule jäämist,? ütleb Võõras.

Sangari juhi Jaan Kallase sõnul tuleks näiteks Saksa turule pürgimiseks arvestada kaks korda suurema reklaamikulu ehk 4 miljoni krooniga.

Tekstiil- ja tekstiilitoodete kasvav eksport oli läinud aastal Eesti üldises ekspordimahus 11,3 protsendi ja 2,7 miljardi krooniga masinate ja seadmete ning puidu ja puidutoodete järel kolmandal kohal. Allhanketööd moodustasid 44% selle tööstusharu ekspordimahust, mis on Eesti keskmine.

Tellijad on allhankijatele Sangari juhi Jaan Kallase kogemuse kohaselt valmis maksma järjest enam. ?Eesti rõivatööstus on pakkumistest juba praegu üle koormatud. Arvestades, et moodide vahetumine ja mitmekesisus nõuab järjest kiiremat reageerimist ja paindlikkust, siis Eesti tellimuste täitjad on siiski suhtelisemalt jäigema Kagu-Aasia tööstuse kõrval eelisseisundis,? on Kallas optimistlik.