Rõske keldrikorter jäägu igaveseks ajalukku

Ahti Kooskora 02. aprill 2001, 00:00

Pööning ja kelder on kolikambrid, mis peibutavad ahvatleva võimalusega hõlpsalt elamiseks lisaruumi saada.

Keldriruumide muutmisel eluruumideks on peamine mõjutaja pinnasevesi. Kõrge pinnasevee korral tuleb liigniiskuse vältimiseks rajada korralik drenaa? ja hüdroisolatsioon. Sageli tuleb normaalsete tingimuste tagamiseks rajada ka ülepumpamisega drenaa? ja kanalisatsioon.

Kõik see muudab põrandakonstruktsiooni paksemaks ning vähendab ruumi kõrgust. Enne hüdroisolatsiooni rajamist tuleks korraliku aluspinna saamiseks vana põrand eemaldada. Sellisel moel ei vähene ka ruumi kõrgus. Kui kelder osutub liiga madalaks, tuleb pinnast süvendada.

Keldriruumide väljaehitamine eluruumideks nõuab kindlasti sundventilatsiooni. Liigniiskuse tekkimise vältimiseks peab olema tagatud piisav õhu äravool ning hea õhuvahetus. Sundventilatsioon tuleb rajada ka siis, kui pinnasevee tase ei ole kõrge ja liigniiskus ei ohusta. Radoon ning õhust raskemad heitgaasid on need, mis muudavad keldri inimese tervisele kahjulikuks.

Keldrisse rajatud ruume ei saa kasutada siiski igaks otstarbeks. Elu- ja magamistoa võib sinna rajada vaid siis, kui on tagatud piisav valgustus. Akna olemasolu on tubade puhul hädavajalik.

Kõige suurema tõenäosusega saame kasutada keldriruume vaid abiruumidena. Kui arvestada kokku kõigi eespool toodud tööde maksumus, on selge, et nimetatud lisapind abiruumide näol on mahavisatud raha.

Üsna tihti on keldriruumide väljaehitamise ajendiks soov sinna saun rajada. Ehituse tervislikkuse ja maksumuse seisukohalt on keldri näol tegemist kõige ebasobivama kohaga ? põhjuseks ikka liigne niiskus ja loomuliku ventilatsiooni puudumine.

Enamikul eramajade keldritesse rajatud saunadel on kaks tüüpviga: liigniiskus ning äärmiselt madal ruum võtab saunaskäimise rituaalilt meeldivuse. Finantse oleks saanud kasutada tunduvalt otstarbekamalt ja tulemus olnuks nauditavam, kui kelder oleks üldse ehitamata jäänud. Tegemist on eelkõige hoiuruumi ning tehnosüsteemide majutamise kohaga.

Kui ruumi on hädasti juurde vaja, on alati mõistlikum ehitada peale kui alla. Sellisel juhul tundubki üsna loomulikuna kasutusele võtta tühjalt seisev pööning. Katuseviilualune ruum on hoonele konstruktsiooniliselt vajalik. Pööninguga on tagatud korralik tuulutus ning katuse konstruktsioon on n-ö lollikindlam. Eluruumide rajamine viilu alla toob paratamatult kaasa vajaduse rajada katuslagi, kas osaliselt või täies ulatuses.

Katuslage, vaatamata ökonoomsemale ruumikasutusele, on alati riskantsem rajada kui pööninguga katust. Kondensvesi, mis tekib paljude katusekattematerjalide puhul, nõuab auruisolatsiooni, efektiivset tuulutust ja aluskatet, mis takistab vee tungimist konstruktsioonidesse. Neist kasvõi ühe tegemata jätmine võib katuse korrasolekule saatuslikuks kujuneda.

Väiksemate objektide (suvila, eramaja) puhul on mõttekam tõsta seina kõrgust ja muuta katuse kalle laugjamaks. Nii saame rohkem pinda juurde. Ehituse maksumus ruutmeetri kohta tuleb väiksem ja investeering efektiivsem. Suuremate elumajade puhul on pööningul tihti pinda piisavalt ning vajadus katuse kuju või seinte kõrgust muuta puudub.

Asjaolud, mis võivad pööninguruumide kasutuselevõtu vastu rääkida, on vundamendi vähene kandevõime, kalli vahelae vajadus ning trepp, mille võimalik asukoht vähendab olemasolevate ruumide pinda.

Enne pealeehitamist tuleb kindlasti hinnata vundamendi olukorda ja arvutada, kas see kannatab lisakoormust. Sellest sõltub, kas pealeehitusel kasutatakse kergemaid konstruktsioone või tugevdatakse vundamendi taldmikku. Viimane on üsna keeruline ja kallis töö ning tasub ära vaid siis, kui saavutatav lisapind on piisavalt suur ning väärtuslik.

Lisaks katusele tuleb kindlasti hinnata pööningu vahelae olukorda. See võib olla ehitatud liiga väikese kandevõimega (paljudel suvilatel) või on läbi tilkunud katus tekitanud niiskuskahjustusi, mis vähendavad kandevõimet. Pööninguga katustel on koormused reeglina jaotatud kandeseintele. Vahelae ülesandeks on kanda laeviimistlust ja soojustust. Enamikul suvilatel ja ka osadel eramajadel on vahelagi liiga nõrk. Talade ristlõige võib olla piisav, kuid vahekaugus mitte.

Kindlasti vajavad pööningule rajatud ruumid aknaid. Katuse kaldest sõltub, kas kasutada elegantseid katuseaknaid (katusekupleid) või tuleb rajada uukaknad (vintskapp). Järsu kalde puhul on ökonoomsem kasutada katuseaknaid. Sellisel juhul on tagatud nii valguse pääs ruumidesse kui ka võimalus aknast välja vaadata.

Kui katuse kalle on alla 20 kraadi, tuleb rajada traditsioonilised aknad seintesse, või uugid katusesse (osaliselt ka seintesse), kuna ruum, millest ei saa välja vaadata, mõjub ahistavalt ja võib inimese psüühikat ärritada.q

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:06
Otsi:

Ava täpsem otsing