Rahvas oleks nagu poolt, aga inimesed on vastu

Eesti Vabariigi euroläbirääkijad pole ennast mitte üksnes samastanud rahvaga, vaid loevad ennast rahvast palju kõrgemal olevaks, sest miks nad muidu ignoreeriksid rahva arvamust Euroliiduga liitumise küsimuses? Vastavalt põhiseadusele on iga Eesti kodaniku kohus olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.

Praegu pole aga põhimõttelist erinevust Johannes Vares-Barbaruse delegatsiooni vahel, kui see läks Moskvasse Eesti iseseisvust maha müüma ja Eesti Brüsseli delegatsiooni vahel, sest kummalgi polnud ega pole rahva mandaati.

Tõsi, esimesel juhul oli tegu rahva tahte vastaselt paika pandud nukuvalitsusega, praegu aga seaduslikult valitud valitsusega, aga suveräänsuse äraandmine eeldab isegi praegu enne rahvahääletust rahvaga vähemalt nõu pidamist. Seda aga pole seni tehtud ja küllap see ongi peapõhjus, miks rahva toetus ELile päevast-päeva väheneb.

Liiduga ühinemise üldrahvaliku toetuse saamiseks ei piisa rahva hurjutamisest ja euroskeptikute naeruvääristamisest, see eeldab senisest tõhusamat selgitustööd ja rahvale arusaadavas keeles seletamist, mida liitumine toob kaasa head ja mida halba. Ei usu ju ükski Eesti inimene, et kirglikult Euroliitu kaitsvad poliitikud ja läbirääkijad ei näeks positiivsete külgede kõrval ka liitumisega seonduvaid varjukülgi. Neid on aga rahvale vaja argumenteeritult selgitada, püüdes näidata, et positiivseid külgi on negatiivsetest rohkem.

Rahvas on eelkõige mures euroläbirääkijate ebakompetentsuse pärast. On nad ju seni euroskeptikutele alla jäänud kõigis avalikes televäitlustes. Seega peaks euroläbirääkijad olema euroskeptikutele tänulikud, sest skeptikud sunnivad neid mõtestatumale tegevusele ja asjast enne kokkulepete sõlmimist ka ise aru saama.

Üksnes Euroopa põllumajanduspoliitikast aru saamiseks on vaja läbi tudeerida ca 20 000 lehekülge inglisekeelseid seadusi ning mulle pole küll selge, kust leitakse Eestist nii keelt kui ka asja valdavaid spetsialiste. Inglise filoloogidest, kes praegu meie euroliitumist vahendavad, pole selles suurt abi.

Asja muudab tüsilikumaks seegi, et laienenud liit ei saa olla enam endine. Laienemine kuni 27-liikmeliseks toob paratamatult kaasa kohati ületamatud raskused konsensuse saavutamisel ja koordineeritud tegevuse elluviimisel.

Raskesti kooskõlastavad oma tegevust isegi ühist minevikku jaganud Balti riigid. Tänini on kooskõlastamata Leedu ja Läti piiriprobleemid ning Eesti ei saa Lätilt tagasi isegi mõnemajalist tänavajuppi Valka linnas. Nüüd peaks aga Poola sõbralikus üksmeeles hakkama harmoneerima oma äärmiselt väheefektiivset põllumajandust nt Taani ja Saksamaaga!

Mõttevahetus liitumise osas on Eestil õnneks algusjärgus. Me teame, missuguse liiduga läbirääkimisi peame, kuid me ei tea, missugusesse liitu me astume. Teadlaste ja teiste erialaspetsialistide eiramine läbirääkimistel võib valusalt kätte maksta, sest tulevikustsenaariumide koostamise võime on jumala poolt antud vähestele.

Praegu reguleerib meie liitumisläbirääkimisi soov lätlastele ja leedulastele ?ära teha?, mitte aga paremate liitumistingimuste väljakauplemine ja nende aus läbiarutamine rahvaga. Läbirääkijate seisukohast on praegu seda lihtsam, mida vähem asjast aru saad ning mida vähem erandeid välja kaupled. Sel juhul silitatakse sul pead ja ka edutamine ametiredelil on tõenäoline.

Seni on euroläbirääkijate ja euroskeptikute diskussioon meenutanud jalgpallivõistlust, kus mäng koosneb vaid ühe ja seejuures vahekohtunike poolt soositud meeskonna karistuslöökidest vastase tühja väravasse. Euroskeptikute osalemine kahepoolses diskussioonis on ainuke reaalne võimalus euroreferendumi õnnestumiseks.

Eeskätt huvitab inimesi majanduslik heaolu ja raskesti kättevõidetud suveräänsuse hoidmine. Suveräänsusest vabatahtlik loobumine eeldab aga piisavat majanduslikku kompensatsiooni, mis vajab senisest asjalikumat argumenteerimist. Selleks on nüüd avaram vaidlusruum olemas.

See, et euroskeptikud koonduvad, on Eesti riigile ja rahvale vaid kasulik. Me ei peaks akadeemiat Nord ja Äripäeva hurjutama, vaid tänama. Eeskätt peaks neid tänama välisministeerium ja euroläbirääkimisi pidavad ametnikud ning poliitikud. Läbi aastasadade on rahvale vähe kasu toonud võimulolijatele tegevusele kriitikata kaasalaulev massimeedia.