Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miks väheneb Eesti toetus Euroliidule?
Olin veel aasta või pool tagasi veendunud Euroopa Liidu pooldaja. Enam mitte nii väga, kuid ka kindlast ?ei? sõnast on asi kaugel. Usun, et samamoodi mõtlevad paljud inimesed. Seega pole lahingu saatus Euroliidu liikmeks hakkamise üle veel kaugeltki otsustatud.
Peamise karuteene on mõtteviisi muutuses teinud ägedad ELi eestkõnelejad, kes on nõus rääkima vaid ELi plussidest, libisedes miinustest sujuvalt üle.
Tarvitseb vaid ajakirjandusel üles kaevata ELi suhtes mõni ebasoodne episood, nagu näiteks uute autode kallinemine ELis, kui laekuvad emotsionaalsed vastulaused a la ?sendi täpsusega ei saa ELi kahju mõõta?. Ei saagi, aga kus on, ütleme siis krooni täpsusega. Samas on valitsus ametlikult rõhutatud, et info ELi kohta peab olema igakülgne. Või tähendab see vaikse eeldusena ikkagi plusside maksimaalset väljatoomist?
Ent ka plusse ei tooda eriti veenvalt välja. Kõrge euroametniku suu läbi saime teada, et uued autod ELi liikmesriigis Eestis mitte ei kallineks, vaid hoopiski odavneksid. Miks ei laekunud nimetatud info n-ö õigeaegselt, veenvus oleks suurusjärgu võrra suurem ja ELi pooldajad oleksid saanud kõva argumendi oma arsenali.
Kahjuks ei ole ELi eestkõnelejad tahtnud või viitsinud ? nende mõistes ? sentidega tegelda. Selle asemel käib jutt äärmiselt abstraktsetes terminites, nagu põhjadimensioon, globaliseerumine jms.
See ei lähe rahvale eriti korda, mida peegeldavad ka arvamusuuringud. Rahvas sooviks muu hulgas näha rohkem konkreetselt rahas mõõdetavaid plusse.
Ehkki põllumajandus neelab üle poole ELi liikmerahadest ja on neile suurim probleem, on Eestile valulisim küsimus Euroopa Liidu sisene tööturg. Tööturu avatusest-suletusest hakkavad sõltuma meie inimeste sissetulekud, see määrab otseselt rahakoti paksuse.
Kui rikkad riigid jätavad oma tööturu suletuks või nõuavad seitsmeaastast üleminekuperioodi ? nii nagu sealtpoolt kuulukse ?, on Eesti kaubelnud selgelt kahjudega.
Hinnad Eestis jätkavad tänu tollidele ja kvootide süsteemile kiiret ?harmoniseerumist? ELi omadega, kuid palgatõus jääb ootama seitsmeaastast üleminekuperioodi. Eesti on ELi nõudel tõstnud või ühtlustanud mitmeid aktsiise, mille järele on Eestis vajadus puudunud ja mis on mõjunud pidurdavalt majanduskasvule ning soodustanud varimajanduse turuosa.
Parafraseerides ELi retoorikat: tööturu jaoks ei jätku Eestile kvooti. Tööturg on asi, millele meie euroametnikud peavad oma veenmistöös panustama, nii ühes kui teises suunas. Kuigi jah, euroametnikud ei pea oma sektoris tööturu konkurentsi pärast muretsema, sest nad saavad oma kõrgepalgaliste töökohtade kvoodi igal juhul kätte ? maksumaksja arvel.
Millega meie euroametnikud tõsiselt bambusse panid, on süüdistused arvamusuuringute firmade aadressil ELi väheneva toetuse pärast. Sest kahjuks on täna ELi vastu üle poole inimestest. Meie valitsevad ELi pooldajad astusid regulaarselt arvamusuuringute peegli ette ja said vastuse, et EL on kauneim ilma peal. Kuni ükskord
Referendumist. Veelgi naljakam on rahval kuulata, et Eesti astumine Euroopa Liitu on juba otsustatud, mis referendumit siin veel vaja? (Niisuguseid mõtteid on väljendanud ka Lennart Meri.) Patroneeriva hoiakuga kaasneb toetuse vähenemine ?juba otsustatud? küsimusele.
Samuti pole õige spekuleerida referendumi kuupäevadega praegu, mil liitumiskõnelused on alles poole peal. Kui kõnelused jõuavad ükskord lõpule, nende tulemused avalikustatakse viimse punktini (hea, kui viimse kroonini), rahvas on jõudnud plussid ja miinused kokku võtta, alles siis saab referendumi teha.
Euroteema kohatisest üleküllusest hoolimata on konkreetset numbrilist teavet ikkagi vähe. Mulle ei meeldi, kui Eesti tuleviku peale mõtlevad minu eest nn ametlikud mõtlejad. Nende asi on varustada mind usaldusväärse infoga. ELi plusse ja miinuseid tahan ma ise vaagida. On seda palju nõutud?