Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ka mina vean kindlustusseltsiga vägikaigast
Mul on hea meel, et olete võtnud üles teema, mis puudutab väga paljusid. Kuna mul endal on käsil väike vägikaikavedu ühe artiklis ?Seltsid ahistavad autoomanikke? kiidetud kindlustusseltsiga, siis on mul tekkinud teatav visioon seltside tööst sõidukikahju juhtumite käsitlemisel.
Pärast kindlustusjuhtumit suunatakse Teid kindlustusseltsiga koostööd tegevasse autoremonditöökotta, kes pakub reeglina poole odavamat teenust kui firmateenindus. Väidetakse, et antud koostööpartneri hind on poole odavam tänu pikaajalisele partnerlusele, hulgi tööde tegemisele jne. Ma võin ju uskuda, et see annab 10?15% hinnalangust, kuid vaevalt on antud sektoris mastaabisäästuefekt 50% piires. Minu hinnangul on tegemist lihtsalt hinna ja kvaliteedi suhtega, mis paraku on autoomaniku kahjuks ja seltsi kasuks. Enda näitel võin öelda, et mind suunati teenindusse, mille halva kvaliteedi tõttu olin varem juba kahju kannatanud.
Autoomanike varakahjude hüvitamisel seltside poolt on tekkinud kummaline olukord, kus ühest küljest oleksime nagu turumajanduses, teisest küljest endiselt käsumajanduses. Esimene külg on see, et kindlustusseltsid maksimeerivad oma kasumit kulude vähendamise teel, teiselt poolt aga ei ole tarbijal (autoomanikul) võimalik vabalt valida turul tegutsevate firmade seas andes nii hinnangu remonditöökoja tööle.
Paljukirutud käsumajanduse tingimustes olid nõutavad kutsetunnistused isikutel, kes tegid autode keretöid ja sildade remonti. Iseseisvuse alguses oli mingil määral veel litsentseeritud esisildade remont kuid antud momendil on seegi nõue kaotatud. Sellele mõeldes tekib mul alati hirm, et kohtun liikluses sellise ?soodsalt? remonditud sõidukiga, mis võib põhjustada paremal juhul varakahjuga lõppeva õnnetuse. Ka ei ole vähe autosid, mis aasta pärast ?soodsat? kereremonti mõnes ?soodsas? teeninduses hakkavad remonditud kohtadest roostetama. Nüüd aga võib juba töö väga kalliks minna ja kinni tuleb see maksta juba autoomaniku taskust, sest garantiiaeg on läbi.
Minu ettepanek on kehtestada sertifitseerimisnõuded ettevõtetele, kes võivad teha töid, millest sõltub inimeste elu ja tervis, luua kiire vahekohtu tüüpi organisatsioon, kes hindaks plaanitavate või tehtud tööde mahtu ja kvaliteeti ning kelle otsused oleks ka seltsidele siduvad (Liikluskindlustuse Fond on näidanud end liialt erapoolikuna, et tema õlule see funktsioon panna).
Tuleks jõuda ka nii kaugele, et nn B-varuosade kasutamisele seataks mingid üldised ja mõistuspärased raamid.