Majanduskasv on eelkõige meie endi kätes

Aastal 1997 kasvas Eesti majandus kõigile ootamatult üle 10%. Samavõrra ootamatult olime majandussurutises 1998?1999. Nüüd aga olema juba enam kui aasta taas kasvufaasis. Mis saab edasi?

Ameerikas ja Euroopas on aga juhtunud risti vastupidi. 1998. aastal alanud tehnoloogiabuum tõi kaasa eufoorilise majanduskasvu lääneriikides. Laineharjale tõusnud optimism sünnitas teooria pikaajalisest kestvast edust.

Paraku kaotasid tublid soomlased, kes panid oma kopsakad säästud Nokia aktsiasse, üle poole oma rahast. Üha rohkem analüütikuid usub, et aktsiahindade langus tekitab sügavama depressiooni ja mõjutab tugevalt kogu maailma majandust. Kestvast õitsengust jutustanud autoriteedid on muutunud üleöö naeruväärseks.

Mis siis ikkagi majanduses juhtuma hakkab? Ilmselt vaevab see küsimus praegu nii Alan Greenspani kui ka Nokia väikeaktsionärist pensionäri. Üldiselt prevaleerib arusaam, et Ameerikat ootab veidi suurem ja Euroopat natukene väiksem majandussurutis ja enamasti usutakse, et võimalik majanduslangus ei kesta rohkem kui paar kvartalit.

Ka Eesti peamised partnerid Soome ja Rootsi on hellaks tehtud, kuna nende majandus on tugevasti mõjutatud ebastabiilsest tehnoloogiasektorist.

Tärkav pessimism Skandinaavias on konjunktuuriinstituudi baromeetri järgi hellaks teinud ka Eesti majandusteadlased. Kardetakse, et möödunud aasta enam kui 6protsendilist majanduskasvu ei suuda me tänavu enam korrata. Samal ajal on toimetuse andmetel enamik mõjukaid ettevõtjaid planeerinud selleks aastaks käibele ja kasumile enam kui 10protsendilist kasvu. Oma mätta otsast võin kinnitada, et näiteks reklaamiturul on selle aasta esimeses kvartalis kasv isegi ca 30%, viimati oli reklaamiturg samavõrd tugev 1998. aasta alguses. Ka subjektiivselt avanev pilt erinevatele majandusharudele tekitab assotsiatsioone buumieelsest 1996. aastast.

Millegipärast ei leia analüütikute seas vaidlustamist väide, et probleemid Soomes ja Rootsis toovad kaasa probleemid ka Eestis. Samas võib ju ka küsida, et kui me ei saanud mingit kasu Skandinaavia majandushüppest 1998?99, siis miks me peaksime koos nendega jagama kahju täna? Erinevalt neist ei ole ju Eesti majandus tehnoloogiast läbi imbunud ja inimeste säästud pole ka õnneks Nokia aktsias.

Erinevalt arenenud maailmast on viimastel kuudel väga heas seisus nii Läti kui ka Leedu majandus, ehkki lähiajalugu on neil märksa kiduram kui Eestil. Veelgi üllatavam on aga naftahinna tõusust süsti saanud Venemaa, kus majandus on pärast 1998. aasta kriisi jõudsalt kosunud. Miks ei võiks Eesti rühkida samas rütmis.

Väidan, et fataalsed välisfaktorid on Eesti majanduse jaoks märksa väiksema tähtsusega, kui üldiselt arvatakse.

Meie ebaedu võib tuleneda päevapoliitilisse mülkasse vajunud valitsuse teovõimetusest, ülepeakaela Euroopa Liitu tormamisel tekkivatest kitsendustest. Otseselt pärsib majanduskasvu praegu tõsises ohus olev haldusreform. Murelikuks teeb näiteks praeguse valitsuskoalitsiooni suutmatus suurerastamisi edukalt lõpuni viia, aga ka värskete positiivsete ideede puudumine.

Edu sõltub ikkagi rohkem sellest, kui aktiivselt me suudame Eestisse tuua välisinvesteeringuid, kui kultuurne ja turvaline on meie elukeskkond. Edu sünnitab edu. Meil on tarvis nii enda kui teiste jaoks säilitada Eestile väikese Ida-Euroopa tiigri positiivne imago.

Kõige olulisem on aga meie ettevõtlikkus. Majanduskasv ei sõltu mitte niivõrd tehnoloogiaaktsiate indeksist, kuivõrd näiteks Aadu Luukase poolt aetavast rahvuslikku kokkuleppe programmist või Indrek Neivelti algatatud tegevusest muuta Eesti maailma kõige internetiseeritumaks riigiks.

Ei usu, et Eesti majanduse rütmi peaks dikteerima Nokia või Ericssoni allhanked.

Kuniks meil jätkub tuhandeid ambitsioonikaid ja leidlikke ettevõtjaid, võime me olla edukad ka Alan Greenspani kiuste.