Vastuste asemel tekitab pensioniseadus küsimusi

Hiljuti tõsteti diferentseeritud riiklikke pensione. Keskmiselt tõusis pension 50 krooni kuus. Vaatamata pensionitõusu väiksusele tähendas see ometigi täiendavaid kulutusi pensionide eelarvest vähemalt 100 miljonit krooni. Otsuse eel toimus ametkondade vahel diskussioon selles osas, kas pensionide tõstmiseks raha leidub. Sisuliselt põrkusid erinevad kontseptsioonid, mille taust jäi maksumaksjatele varjatuks.

Kui see raha oli ja on olemas ka praegu nn pensionikassas, siis tekib kohe mitu küsimust. Kas juba kogutakse pensionide reservi, mis iseenesest on parim mõte võimalike sotsiaalmaksude laekumise kõikumiste kompenseerimiseks. See tagab pensionide stabiilsuse ka tulevikus. Seega ei jõua näiteks tööpuuduse mõjud vahetult pensionikassasse. Järelikult ei tohiks reservi kasutada suvalisteks poliitilisteks lubadusteks.

Reservi moodustamise põhimõtted aga peaksid kuuluma poliitilise arutelu valdkonda. Ehk teisisõnu, reservi suunatavate summade protsendimäär võiks edaspidi olla riigieelarve diskussiooni üks osas.

Pensionide tõstmise otsust kommenteerides tuletati meelde, et edaspidi suureneb pension vastavalt indekseerimise põhimõtetele ehk arvestatakse elukalliduse tõusu ja sotsiaalmaksu laekumisega. On kaheldav, kas tänaseks väljakuulutatud pensionide indekseerimise valem on üleüldse sobilik. Julgen arvata, et tegelikult peaks igal juhul uuesti mõtlema pensionide indekseerimisvalemi kohendamisele.

Kui reserv väidetavalt on olemas, aga kasutamise eesmärk on hoopiski raha kogumine pensionikindlustuse nn teise samba käivitamiseks, siis on asi suuremat diskussiooni väärt. Probleem on selles, et teise samba käivitamise kuludest ei julge keegi avalikult rääkida. Õigupoolest puuduvad ka adekvaatsed arvutused. Selleks on tõsine põhjus, sest uue pensionisüsteemi isegi tagasihoidlike käivituskulude puhul on see ikkagi umbes miljard krooni aastas. See on ühtlasi ka summa suurus, mis tuleks kanda pensionikassase selleks, et korvata sotsiaalmaksu laekumise suurt vähenemist.

Kõnealuse eelduse puhul tähendab see järelikult seda, et oodatavaid kulutusi riigieelarvest on plaanis kompenseerida pensionikassa reserviga. Tänase ettepaneku kohaselt tähendab see, et kulutused kasvavad veel 15?20 aastat. Kuna oodatava reformi kulud on niivõrd suured, siis ei mõjuta tõepoolest 100 miljoni väljamaksmine oluliselt tulevikuväljavaateid. Ka ringiliikuva kogumispensionide seaduse eelnõu ei anna vastuseid, pigem tekitab küsimusi juurde.

Seaduseelnõu peakski viitama ühtsetele arusaamadele erinevate poliitiliste vaadete vahel. Aga konsensust tervikliku pensioniideoloogia kohta tunda ei ole.

Pensionireformi eesmärgid peaksid olema selged ja läbipaistvad nii maksumaksjale kui ka pensionisaajatele. Tegemist on aga kummalise paradoksiga: mida rohkem pensionireformist räägitakse, seda udusemaks ja üldsõnalisemaks lähevad konkreetsed eesmärgid.

Kas me räägime terviklikust, kõiki pensioniealisi isikuid hõlmavast mitmeosalisest süsteemist, kus näiteks vanaduspensionid on garanteeritult ja läbipaistvalt stabiilsed või suurenevad? Kas on selge, kuidas saaks juurde tuua rahastamisallikaid, näiteks tekitada tööandjate huvi oma töötajatele pensionikindlustuse sõlmimisel? Kas tekkiv täiendav maksukoormus on maksumaksjatele üleüldse jõukohane? Kas seostame oma tegutsemise põhimõtteid arenenud riikide arusaamadega keskmise pensioni suuruse kohta?

Kokkuvõttes sooviksin juhtida tähelepanu sellele, et isegi siin nimetatud väikesed otsused pensionide valdkonnas võivad viia eesmärkidele lähemale või hoopiski kaugemale. Õige otsuse tegemine aga eeldab, et on kujundatud poliitiline strateegia, kuidas meie pidurdamatult ning kiiresti vananeva ühiskonna liikmetele suudaksime nüüd ja edaspidi tagada elukvaliteeti. Üksikküsimuste lahendamisega seda teha ei saa.