Austrikarpide avamine tagas EMil viienda koha

Salatitootja Meleco peakoka Agu Alerti sõnul rühib kohalik toidukultuur küll üsna pikkade sammudega ülesmäge, aga arenenud riikide tasemeni jõudmiseks on käia veel pikk tee.

Kindlasti tuleb igas ametis aeg-ajalt kompromisse teha. Olen Melecos olnud praeguseks juba aasta ja kolm kuud. Kuigi ma ei kavatse igaveseks paigale jääda, andsin oma sõna, et aitan asja käima lükata ja nii ka teen. Melecos töötades olen aru saanud, et salatikultuuril on Eestis kõvasti arenguruumi, eriti mis puudutab tootmise puhtust, õigeid töövõtteid ja toorainete leidmist.

Ma olen optimist ja arvan, et sinna läheb vähemalt viis aastat. Meil on kokkasid, kelle tase on kõrge, aga Eestis on väike turg ja igaüks on kellegi konkurent. Laitmatult koos töötava tiimi kokkusaamiseks kulub veel aega.

Rühime päris pikkade sammudega kõrgemale tasemele. Meil on küllalt ärksaid noori inimesi, kes uute ideedega katsetavad. Ka peaks vahetuma õpetajate põlvkond, kes kohati on väga ikka minevikus kinni.

Kindlasti on, aga enamik püsib kuskil peidus, sest väljatulemise kohti on tegelikult vähe. Üldse pööratakse meil peakokkadele põhjendamatult vähe tähelepanu. Tavaliselt esinevad avalikkuse ees restoranide omanikud, mitte peakokad. Euroopas tuntakse ja ka külastatakse restorane just peakokkade järgi.

Kogun infot, käin palju väljas söömas ja suhtlen tihedalt Soome ning Rootsi peakokkadega. Osalen igal aastal ka austrite avamise võistlustel Soomes ja mujal Euroopas. Võistluste käigus kohtub paljude heade kokkadega, sest see on ühtlasi ka klubiline tegevus.

Iidoleid otseselt ei ole, aga toidumaailm on nii suur ja võimas ning igalt kokalt on midagi õppida. Eriti kui maailmas ringi reisida.

Tallinna söögikohtadest kindlasti L?Artiste ja Imre Kose. Väga kõrge tasemega restoranid on ka minu endise tööandja Tallinki laevadel, kus on suuremad võimalused toiduaineid kätte saada. Enamik toorainest tuuakse Soomest ja Rootsist ning see on väga kvaliteetne. Maa peal olek seab kokale teistsugused piirid peale, sest pead arvestama sellega, mida saada on.

Selleks, et tuua kokkade maailma rohkem loovust ja häid ideid, tuleks suunata pilgud mujale Euroopasse ? traditsiooniliselt Prantsusmaale, aga ka Inglismaa ja Rootsi on tõusnud väga kõrgele tasemele.

Mul on väga palju lemmikuid. Armastan nii süüa kui valmistada mereande. Toorainet on muidugi raske saada, aga õnneks on ikka veel kalureid, kellelt saab otse värsket kala osta. Kui isu on väga suur ja siit midagi ei saa, siis võib mereande ka Soomest toomas käia.

Ka see on meeldiv. Suurem nauding on siiski rahvusvaheliste võistluste õhkkond. Sebimine, mis ümberringi toimub, seminarid ja suhtlemine. Toiduüritused innustavad ja tore on endast n-ö märk maha jätta.

Kõike okolaadist. See nõuab temperatuuri ja aja täpset järgimist, aga kui nõksud kätte saab ja ka pisut kogemust kogub, siis tuleb toime.

Sattusin esimest korda austrikarpide avamise võistlustele 1996. aasta sügisel. Tänaseks olen osalenud iga-aastastel EM-võistlustel ja ka Soome lahtistel meistrivõistlustel. Võistlustel on tavaliselt nii meeste kui naiste sarjad, välja loositakse nelja-viie võistlejaga grupid. Igale võistlejale antakse kolmkümmend Beloni austrit. Karbid avatakse kiiruse, puhtuse ja serveerimise peale. Minu parim tulemus on 2 minutit ja 36 sekundit (30 karpi), mis tagas EMil viienda koha. Euroopa meistrid avavad 30 karpi 2 minuti ja 15 sekundiga.

Autor: Ethel Kiilmaa