Liitumine ELiga eeldab rahvuslikku kokkulepet

Rahandusministeerium on koostanud ja avalikustanud esimese programmilise dokumendi liitumiseelsetest kuludest ELiga. Esialgsed summad on järgmised: ca 20 miljardit krooni konkreetselt liitumisele ja 42 miljardit krooni investeeringuid üldse. Kulutuste tegemise perspektiiv kandub kuni 2015. aastasse.

Äripäev hindab liitumiseelset majandusprogrammi kui sisulise diskussiooni algust ELi plussidest-miinustest. Vormiliselt oleks majandusprogrammi õige nimetada uueks, võimalik, et valitsusüleseks koalitsioonileppeks.

Suured kulud viivad mõtted kohe maksukoormuse tõusule, sest kust ikka raha tuleb kui mitte maksudest. Siim Kallas siiski loodab, et üldine maksukoormus ei tõuse. Samuti on Mart Laaril moraalne kohustus õigustada maksumaksja sõbra auhinda ja langetada üldine maksukoormus 33,8 protsendini SKPst (2000. aasta 36 protsendilt).

Kallase ja Laari soovid võivad täituda ja raha võib leiduda ka liitumiseelseteks investeeringuteks, kui Eesti majanduskasv jätkab senises tugevas tempos. Ülestrendi tingimustes ongi õige aeg investeerida. Samas on eurotsooni majanduskasvu prognoos langenud 2,4 protsendini sel aastal. Viivitamatu liitumise korral hakkaks EL meid arenguimpulsi andmise asemel hoopiski pidurdama. Kui ELiga ühineda, siis parim aeg oleks liidu tõusutrendi alguses.

Õige on valitsuse väide, et suurt osa liitumiseelseid investeeringuid, kasvõi keskkonnaalaseid, tuleks nii või teisiti teha. Ometi nõuaks majandusprogramm igalt leibkonnalt arvestuslikult 1000 krooni kuus - üsna suur raha. See ei pruugi tähendada otsest maksukoormuse tõusu, küll aga maksuraha ümbersuunamist uute prioriteetide järgi. Paljudes valdkondades paneks EL tõenäoliselt oma õla alla. Viimane on ka loomulik, sest nt keskkonnanõuetesse investeerimine ei saa olla eraldatud riigipiiridega. Samas võivad ELi põllumajandusrahad jäädagi unistuseks, sest meie põldurid ei suuda kokku panna omafinantseeritavat osa, Eesti riigil aga põllumajanduse eelisarendamiseks raha pole.

Majandusprogrammis ei saa rahul olla kaunis deklaratiivse haridus-, teadus- ja arendustegevusega. Sellest paistavad kaugele dogmaatilised ettekujutused, nagu ka kaitsekulutuste puhul, et fikseeritud protsent SKPst on kõiki probleeme lahendav võluvits.

Luukase ettepanekul - majanduskasvuks rahvuslik kokkulepe saavutada, s.o Iiri teel - on jumet. Rahvaga läbi arutatud, täiendatud ja parandatud valitsuse majandusprogramm võiks olla see ühine nimetaja. Ühtlasi on rahval edaspidi võimalik väljaöeldud kohustuste ja reformide täitmist jälgida.

Valitsuse vahetusega ei tohi majandus pöörduda nagu tuulelipp. Sihipärane tegevus peab kestma, kui mitte kauem, siis vähemalt 2015. aastani. Ehk oleme selleks ajaks püstirikkad.