Kontvõõraks Euroopasse

Probleem seitsmeaastasest üleminekuperioodist meie tööinimeste vabale liikumisele Euroopa Liitu on majanduslikult sedavõrd tõsine, et sunnib meenutama Nobeli preemia laureaadi ja kaasaegse transaktsiooni teooria rajaja Ronald Coase?i sõnu: majandusteooria on sedavõrd tõsine kvalitatiivne teadus, et selle selgust ei tohi hägustada numbritega.

Niisiis: mida tahab EL (lisaks tahtmisele meid iga hinna eest turuna endale saada) ? vabadust oma viletsamatele töötajatele (GIBB pole ainuke, selliseid haltuurafirmasid on ainuüksi Londoni City?s sadu!) näiteks Eestisse tulla (saab neist lahti ja tööpuudus väheneb!) ja keeldu eestlastele tulla tööle Lääne-Euroopasse. Umbes nagu ?Georg Ots? Helsingi liinil: soomlastele oli tulek Tallinna vaba, eestlane sai kolmepäevase turismiviisa ainult partorgi allkirja vastu ning sedagi mitte kõik soovijad ja mitte liiga tihti.

ELi poliitilist kurikavalust varjutab müüt, mis halvanud mitte ainult paljusid normaalseid inimesi, vaid isegi mitmeid neist, kes õppinud majandusteadust: müüt odavast tööjõust. Seepärast vajab kinnitamist lihtne tõde: odavat tööjõudu absoluutses mõttes ei saa vabas rahvusvahelises kaubavahetuses olla.

Väljendades asja lühidalt: OK, kui me paneme inimeste asemel Nike ketse kokku õmblema treenitud ahvipärdikud, siis pole meil neile vaja rohkem maksta, kui 10 banaani päevas. Kuid selleks, et valmistoodanguks oleks mitte kaltsupundar, vaid müüdav ketsipaar, peab tootmise tehnoloogia (masinad, kvaliteedikontroll, tootmise korraldus jne) olema selline, et isegi pärdiku tehtud toode vastaks maailmaturu nõuetele. Ehk see, mis jääb maksmata pärdikule, tuleb kulutada tootmise muudele etappidele.

Nõukogude töölisele ei makstud midagi ja ta ka ei tootnud midagi (seda prahti, mida vorpis NSVL tööstus, sai tarbida ainult NSV Liidus; sõjandus on eraldi teema). Mingi asja tootmiseks tuleb kulutada enam-vahem sama palju vahendeid olenemata sellest, kus seda asja (kvaliteedi võrreldavuse eeldusel) toodetakse. Paar Dexteri saapaid tuleks ehk Vietnamis toodetuna vaid ca 10 korda odavam kui Foxcroftis, aga mitte rohkem.

See vahe on oluline firma seisukohalt ning neid suhtelisi struktuurilisi erinevusi arvestades ja kasutades saavadki ühed firmad miljonärideks ja teisi tabab pankrott, aga globaalmajanduse seisukohalt on see ?nullsummamäng? ? võidud ja kaotused saavad lõpuks tasa. See, mida võidetakse tööjõu odavusest, kaotatakse investeeringuna millessegi muusse.

Vastan: mitte meie tööjõu odavust, vaid kvaliteeti! Jätan kõrvale impressionistliku tähelepaneku: pooled neist talupoegadest, keda nägin Prantsuse kolkas vilja koristamas, oleks Eesti ?puna-esimehed? (Kallaste ?Estoniast?, Tamvere Halingalt, Sooaluste ?Gagarinist? või Prints ?9. maist?) sellise töötegemise eest lihtsalt kolhoosist välja peksnud. See selleks. Probleem on muus.

Need n-ö odavad töötajad, keda Euroopa kardab, on eestlased, kes lähevad tegema seda tööd, mis on Läänes niigi vaba või mida nad teevad sama või pisut väiksema raha eest lääne kolleegist paremini. (Vaadake nende inimeste haridust ja kvaliteeti, kes meilt Euroopasse lähevad ? see ehmatab sealse rahva tõesti kaameks!)

Teiste sõnadega: eestlase näol saab lääne tööandja suurema väärtuse veidi väiksema raha eest. Isegi otsene odavus pole seejuures teab mis teema: Saksamaal töötav eestlane tarbib Saksamaa tasemele vastavalt ega saa juba seetõttu olla eriti odav

Kui ELi ideoloogia vabast turust vastaks tõele, siis peaks lääne tööturg olema juba ammu tasakaalus ? 50 aastat on piisav aeg selleks, et odav tööjõud pääsenuks Lõuna-Itaaliast või Kreekast sinna, kus teda vaja oleks. Aga selles see kuratlik vale just ongi, et ei Euroopa Liit ega ka turg pole vaba ? ei Euroopa ega ka Liit, vaid Marxi loodud I Internatsionaali mitte päris täpne teostus, mille aluseks on piirid, kvoodid, direktiivid ja riiklik plaanimajandus.

Kokkuvõttes: mul on raske uskuda, et meie läbirääkijail õnnestub too kurikuulus üleminekuperiood ELilt maha kaubelda ? liiga elulised EL huvid on siin mängus. Aga proovima peab.