Põlevkivi ? liiga hea, et ainult põletada

Eesti pea sajandivanune põlevkivikaevandamine ja -töötlemine on jõudnud möödapääsmatusse otsustamisfaasi, kus mitmete majanduslik-poliitiliste faktorite koosmõju arvestades tuleb valida võimalikult õige edasine tegutsemisstrateegia.

Põlevkivienergeetikas on otsus tehtud ? põlevkivi kasutatakse energeetilisel otstarbel ehk põletatakse veel vähemalt 15 aastat. NRG saab jaamad, rekonstrueerib osa energiaplokke, vähendab õhuheitmeid ja töötab välja põlevkivituha keskkonnasõbralikuma ladestamise korra.

Iseseisvast ettevõttest elektrijaamade toormebaasiks muutuva Eesti Põlevkivi huvides on sulgeda eraldi paiknevad väiksed kaevandused ning jätta alles ainult suured karjäärid ja Estonia kaevandus. Ainuvõimalik ja õige otsus elektrijaamade seisukohalt ? niipalju, kui põletamiseks on kivi vaja, saadakse minimaalsete kulutustega lähimatest allikatest.

Sellisest skeemist jäävad kahjuks välja põlevkivitöötlejad Kohtla-Järvel, Kiviõlis ja Kundas. Tagamaks ka nende tootmise jätkumist, on vaja otsust maavarade jaotamise ja kasutamise kohta moel, mis jätaks alles perspektiivid ja arenguvõimalused ka pika ajalooga põlevkivikeemiale, mitte üksnes energeetilisele põletamisele.

Põlevkivitöötlemine võib jääda majanduslikult põhjendatuks tööstusharuks. Seetõttu on iga seda tööstusharu puudutav otsus Eestile olulise tähtsusega. Eestis pole palju sellist, mis oleks parem mujal maailmas olevast, põlevkivitöötlus aga senini veel on.

Viimaseil aastail on Eesti põlevkivitöötluse mineviku, oleviku ja tuleviku vastu taas huvi näidanud ameeriklased, kanadalased, brasiillased, hiinlased ? need, kel on arvestatavad põlevkivivarud. Huvi elavnemist võib seostada naftahinnaga; meenutagem, et sellist tendentsi on täheldatud varemgi. Vale oleks aga just nüüd teha otsus, et põlevkivikeemial Eestis tulevikku ei ole. Selle asemel tuleb forsseerida olemasoleva info koondamist ja süsteemset analüüsi, tegelda uute võimaluste otsimisega põlevkivikeemias.

Sellesuunaline areng eeldab põlevkiviõli tootmise jätkumist, mitte lõpetamist ähmase plaaniga kunagi taas alustada. Siis pole alustajad enam meie siin Eestis. Praegu võime rõhuda pikaajalisele tootmiskogemusele ning olla osaline, kui mitte eestvedaja, edasistes rahvusvahelistes arendusprojektides.

Viru Keemia Grupp suurima põlevkivikeemia ettevõttena on alustanud või alustamas rahvusvahelist koostööd õige mitmel suunal. Siiani on rohkem valgustatud majandusministeeriumi algatatud Eesti-Ameerika põlevkivikeemia alast koostööd, mille sisu andmebaasi koostamine ning analüüs ameeriklaste huvidest lähtuvalt.

Alustamisel on koostööprojekt Hiinaga. Selle soovitav lõpplahend on kombineeritud põlevkiviprotsessidel töötava õlitootmistehnoloogia väljatöötamine Hiina põlevkivile. Lahendus sünnib tõenäoliselt koos Narva Elektrijaamade õlivabriku ja Põlevkivi Instituudiga. Projekti realiseerumine võib olla just paljuotsitud nn Eesti võimalus ? tehnoloogia eksport.

Maailmapanga haruorganisatsiooni IFC initsiatiivil on ettevalmistamisel n-ö kogemuste võrdlemise projekt Brasiiliaga, kus paiknevad maailma suuruselt teised põlevkivivarud.

Alternatiiviks Suncori projektile on Viru Keemia Grupp koostöös Iisraeli teadlastega arendamas välja uut põlevkivi? ja naftajäätmete töötlemise tehnoloogiat. See lubab saavutada põlevkivi orgaanilise osa täielikuma ärakasutamise. See omakorda tähendab loodusressursi säästlikku kasutamist ja tahke jäägi keskkonnasõbralikumaks muutumist.

Uute tehnoloogiate arendamine annab Eestile eelise igasugustel tulevastel läbirääkimistel ja kauplemistel võimalike põlevkivihuvilistega väljast.

Eesti eesmärk peaks olema mitte suurendada põlevkivikaevandamise mahte, vaid toetada põlevkivi kasutamise väärtusahela pikenemist ja proportsiooni muutumist põlevkivikeemia kasuks. Ideaalvariandis võiks see 15 aasta pärast olla 50:50 energeetika vs keemiatööstus praeguse 85:15 vastu.