Võlusõna haldusreform

Haldusreform on sõna, mis kohalikes omavalitsustes on tekitanud tunde, justkui kuskil kõrgel ja kaugel oleks tehtud kindel plaan neid kaotama hakata. Maagiline sõna, millega saab kirjeldada pea kõike, mis puudutab riigi ja inimeste suhteid, õigemini küll puudujääke selles vallas.

Olles küll valitsuse liige ja poliitik, kuid mitte kuuludes Haldusreformi Komitee koosseisu, olen enne avaldanud ja kavatsen ka tulevikus avaldada oma arvamust plaanitavast haldusreformist. Reformi vajalikkuses ei kahtle keegi, kuid paljudele on jäänud petlik mulje, nagu oleks kõik juba otsustatud. Ei, otsust teha haldusreformi või, nagu viimasel ajal on kombeks öelda, haldusterritoriaalset reformi (mis on vaid üks osa kogu haldusreformist) üht- või teistmoodi pole veel langetatud.

Olen kuulnud, et Reformierakonna juhatuse otsus valdade vabatahtlikust liitumisest tuli nii mõnelegi üllatusena. Üllatusena sai see tulla neile, kes arvasid, et kaardi joonistamine ongi reform. Ei ole ja seda seiskohta jagavad kõik praegu reformi kavandamisega tegelevad organisatsioonid. Pelgalt omavalitsuste vaheliste piiride muutmine ei loo uut kvaliteeti. Tõsi, küüniliselt öeldes, see vähendab kvantiteeti ja lähtudes tavaloogikast võiks see, kui midagi vähem on, ju tõsta kvaliteeti. Omavalitsuste puhul jääks see kahjuks vaid faktiks, et neid on lihtsalt vähem. Ja kõik.

Nagu ka Reformierakonna juhatus märkis, saab uus kvaliteet sündida eeskätt funktsioonide üleandmisest kohalikele omavalitsustele. Funktsioonide ehk ülesannete ja kaasneva vastutusega tuleb kaasa anda selleks vajalikud ressursid ? raha.

Rahaallikatena ei kõlba igasugused väljapakutud ideed a´la äkki oleks võimalik ka kohalikul tasandil kehtestada täiendavaid makse, nt isikumaks ja mootorsõidukimaks. Teades regionaalministrina hästi kohalikke olusid võin öelda, et üks läbimõtlematu samm võib halvendada inimeste elu Eestis ja seda just väiksemates piirkondades.

Igal reformil peab olema eesmärk. Haldusreformi peamine eesmärk peaks olema elukvaliteedi parandamine. Kitsamas mõttes ka avaliku sektori kulutuste piiramine. Öeldes ausalt ei ole tädi Maalil vahet, kellega ta suhtleb ? oma- või maavalitsuse või ministeeriumi ametnikuga. Maalile on oluline, et need, kes otsustavad kohapeal, on kursis sealsete oludega.

Loomulikult tähendaks see eeskätt omavalitsuste otsustamisõiguse suurendamist ja nende majandusliku rolli tõstmist. See peakski olema haldusreformi üks olulisem sammas. Järgmised kaks omavalitsustasandi haldusreformi alustala oleksid vabatahtlikkus ja majanduslik põhjendatus. Mõned poliitikud pakuvad ikka ja jälle välja skeemi, mida kasutasid mitmed naaberriigid ? säilitati paljud riigi toetusest sõltuvad omavalitsused. See ei ole Eesti jaoks lahendus. Oleme alati ise valinud oma tee. Ka haldusreformi tehes tuleks aru saada, et kui jääme endise riigi toetustest elava omavalitsuse skeemi juurde, siis pole ju ka vahet, kas omavalitsusi on 15, 147 või 247.

Sellisel juhul pole ka erilist vahet, kas me joonistame kaarte nii või teisti ? pigem peab ikka kõik algama võimalusest saada kasu koostööst. Eeldused koostöö tekkimisele ja ka vabatahtlikule liitumisele saavad tekkida aga just tänaste riigi ülesannete üleandmisest kohalikele omavalitsustele. Ehk teisi sõnu saavad vabatahtliku liitumise motivatsiooniks eeskätt olla majanduslikud hoovad. Liites kiirustades ja vägisi omavalitsusi ilma selgete põhjendusteta, mis ja kuidas muutub või milline on liitmise majanduslik efekt, tekib asjatult palju paksu verd.

Enne reformimist tuleb selgelt määratleda, millised on omavalitsustele üleantavad funktsioonid ja sellega kaasnevad finantseerimisallikad ning kuidas toimub funktsioonide üleandmine. Alles siis võib asuda kaarte joonistama.

Kuid arvan, et selleks hetkeks on selge, et liitmiskaarte tuleb joonistada tõenäoliselt muutunud olukorras, sest paljudel kohalikel omavalitsustel tekib võimalus ja põhjus juba enne riigi sundi naabritega leivad ühte kappi panna ja seda oma tingimustel. Omavalitsused peavad reformi tulemusena muutuma oluliselt tugevamaks, sest kokkuvõttes on nemad kõigi kohalike probleemide lahendajad. Selleks tuleb neile anda õigused, vahendid ja vastutus.