Koostöö Jaapani kogemusest lähtudes

Elukestva õppe eesmärk ei ole õppija päevade sisustamine õppimist meenutava tegevusega, vaid õpetada uut looma. Ühiskond ootab ülikooli lõpetajalt loomingulisust ja ettevõtlikkust, et elu kõrgtehnoloogiliste saavutustega paremaks muutuks. Kuidas seda saavutada? Kahjuks ei ole ainult ühte ja õiget lahendust, küll aga näib viljakaimana ülikoolide ja ettevõtete koostöö.

Ülikoolide teadusuuringud ja didaktilised lahendused ühelt poolt ning ettevõtete tehniline baas, kogemused ja finantstoetus teiselt poolt võimaldaksid rääkida tulemuslikust ühiskonna teenimisest.

Jaapani kõrgtehnoloogiliste saavutuste taga peaks seisma hästifunktsioneeriv süsteem. Küllap see nii ka on, ainult jaapanlased ise ei näi sellega rahul olevat. Juba 1980. aastatel seoses rahvusvahelise majandusalase konkurentsi tugevnemisega ilmnesid esimesed tundemärgid sellest, et tagala ei ole vajalikul tasemel ? ülikoolide poolt ei tulnud tööstusele väärilist abi.

Kuna siiani midagi olulist selles vallas saavutatud ei ole, siis nüüd, kus Jaapani tööstuse konkurentsivõime on langemas ja uute tööstusharude loomine on aeglustunud, on alustatud rahvusliku hariduse ja teaduse edendamise programmiga, mille aluseks on ülikoolide ja tööstuse koostöö toetamine. Selles nähakse Jaapani tuleviku ettevalmistust. On selgelt välja öeldud, et loodusvarade, energia ja toiduainete puudumist riigis saab kompenseerida vaid haridusel ja teadusel põhineva majanduse ülesehitamisega.

On uuritud ka põhjusi, miks ülikoolide ja tööstuse vahel on side puudunud, ja leitud, et puudusid ühtsed huvid, kuna kumbki pool väärtustas oma eesmärke erinevalt. Tööstus vajas ainult ülikoolide lõpetajaid, kasutas teaduse ja tehnoloogia saavutusi, mida imporditi teistest maadest.

Tööstuse ja ülikoolide koostöö poliitiline tahe ühelt poolt ning rahalised raskused teiselt poolt on oluliselt mõjutanud koostööprotsessi. Ettevõtted on mõistnud, et nende endi uurimislaborid nõuavad järjest suuremaid kulutusi ja innovaatilised eesmärgid jäävadki sageli unistuseks. Nii ettevõtetele kui ülikoolidele saab selgemaks, et Jaapan ei suuda sammu pidada rahvusvahelises või(s)tluses, kui ei suudeta mobiliseerida inim- ja finantsressursse.

Riiklik koostööprogramm on suunatud rahvuse huvidele ja peab tagaplaanile jätma kitsad kildkondlikud huvid. Kui Jaapan suudab oma ülikoolides töötavat ajupotentsiaali paremini finantseerida korporatsioonide ja riigipoolse panuse ühitamise tulemusena, on loota uut teaduse ja tehnoloogia kiiret tõusu.

Leidub ka skeptikuid, kes kahtlevad selle protsessi edukuses eelkõige ettevõtete tehnoloogiaalase informatsiooni salastatuse pärast. Samuti seetõttu, et ülikooli teaduritel puudub oskus ja kogemus tehnoloogiliste rakenduste seisukohast. On pakutud nn tõusva spiraali mehhanismi, mille kohaselt ülikoolid ja tööstus täiendavad vastastikku teineteist nii teadus- kui arendustegevuses. Võimalik, et nii jõutakse avastustelt kiiremini konkurentsivõimeliste rakendusteni.

Meil on Jaapani kogemusest kindlasti midagi õppida, kuid meile sobivaimad lahendused peame ikkagi ise leidma. Näiteks tänased ühiskonna päevateemad ? kutseharidus, ettevõtted ja keskkonna saastamine, leiavad kindlasti rahuldava lahenduse, kui ettevõtted, riik ja ülikoolid istuvad ühise laua taha ja mehejuttu alustavad.