Kaubik firmajuhile tööautoks ei passi

Firmaautode otstarbed tööaladel võivad olla äärmiselt erinevad ? alates müügimehe väikekaubikust kuni ettevõtte esinduslimusiinini. Näiteks müügimehe ?pirukakärul? on oluline kandevõime, tooteesitlejal või haldusjuhil võib tarvis minna universaalkerega autot, firmajuhi esindusauto peab olema soliidset marki ning väljanägemisega jne. Seega ? esimese tööna autot valima hakates tuleb määrata vajamineva sõiduki liik, kerekuju, suurusklass jms.

Kui auto kasutamine on töötajale ka osa n-ö töötasust, peab arvestama ka konkreetse inimese vajadusi. Ehkki firmal on kasulik mitte lasta tekkida anarhial, vaid raamistada ametiautode võimalused kindlate markide ja suurusklasside osas, on siiski hea, kui töötajale saab tema vajaduste osas vastu tulla. Kõige lihtsam on seda paika sättida kuus autole kuluva summa abil. Selle raames võib näiteks töötaja, kellele on ette nähtud kallim sõiduauto, kuid kellel on lasterikas pere, saada sama limiidi ulatuses enda kasutusse näiteks mahtuniversaali. Võibolla on halbu teeolusid koduteel läbima sunnitud töötaja suurema auto asemel huvitatud väiksemast, kuid nelikveolisest sõidukist. Samast seisukohast on mõttekas vaadelda ka lisavarustust (konksud, raamid, stereosüsteemid jne), mida otseselt ei tarvitata tööülesannete täitmiseks, kuid mis on töötajale olulised isiklikus plaanis.

Lähtudes tööülesannetest tuleks umbkaudu ette määrata ka auto oletatav kasutamise kestus. Üldjuhul ei ole see alla kolme aasta (alla selle suureneb finantskulu üle mõistliku piiri) ja samuti pole mõistlik (sõltuvalt margist, läbisõidust, tehnilisest seisukorrast jne.) autot firmas kasutada üle viie aasta. Esmaseks soovituseks võiks siiski öelda kolm kuni neli aastat. Suurema läbisõidu puhul ka vähem. Oluline tegur autokasutuse kestuse juures garantii. See kõigub margiti enamasti ühest kuni kolme aastani. Viimasel juhul tavaliselt läbisõidupiiranguga kuni 100 000 km. Kolmeaastase garantiiga aktiivses kasutuses olevat autot on soovitav siiski pidada kuni garantiiaja lõpuni ning siis auto uue vastu välja vahetada.

Üldiselt kipub olema nii, et kolmeaastase valmistajagarantii annavad Jaapani automargid. Euroopa margid piirduvad enamasti üheaastase garantiiga, lisaks pakuvad mitmed ametlikud autoesindused meeldivat võimalust osta autole kokku n-ö 1+2 aastat garantiid, st 1 aasta tehase garantiid + 2 aastat edasimüüja garantiid. Nende erinevus seisneb selles, et üldiselt samasid riske katva garantii puhul kehtib tehasegarantii ükskõik millises sama automargi esinduses üle maailma, edasimüüja garantii aga on piiratud konkreetse firmaga, kes selle väljastab. Kui aga nimetatud automüüja peaks näiteks pankrotistuma (mida on juhtunud), on ka garantii kadunud.

Tõsist tähelepanu tasub pöörata ka garantii sisule. Üldiselt sarnastel garantiidel võib esineda erinevusi detailides ? näiteks veeremi ja vedrustuse vigastuste katmise, samuti roostegarantii (antakse pikemaks ajaks kui üldgarantii) kestuse osas. Roostegarantii puhul tasub silmas pidada, et see kehtib vaid värvi mitteläbivate kahjustuste puhul, seega vaid juhul, kui rooste hakkab kuidagi seestpoolt väljapoole sööma, mis iseenesest on üsna harv juhus.

Sageli ei pöörata autot soetades erilist rõhku hoolduskuludele. Arvatakse, et neid pole võimalik kuigi täpselt ette ennustada. Päris nii see siiski pole. Teatavasti on igal autol kindel tehnohoolduste graafik mille ta peab läbima olenevalt margist iga 10 ? 30 000 km järel. Iga selline hooldus tähendab konkreetset kulu auto kasutaja jaoks. Sellest tulenevalt oleks mõistlik küsida automüüjalt hinnapakkumisega kaasa ka vastava mudeli tehnohoolduste graafik või kasutada täisteenindusliisingut, kus on juba autole ettenähtud hooldused hinna sees. Viimasega kaasneb ka kaitse inflatsiooni vastu. Seega, mida pikem tehnohooldevälp, seda parem.

Kütusekulu hakkab rolli mängima suuremate läbisõitude juures. Enam pole olulist vahet bensiini ja diiselkütuse hinnal, küll aga võib diiselmootor põhjustada mõningaid halvast kütusest lähtuvaid probleeme. Samas on uued diiselmootorid üsna võimsad, ökonoomsed ja mugavad ning nn ?traktori? maine hakkab kaduma.

Kuna aga diiselmootoriga mudel on reeglina pisut kallim kui bensiinimootoriga (mitte alati), tuleks alustada kalkuleerimist kuus läbisõidetava kilomeetrite hulga ennustamisega. Sellele tuginedes saame arvutada keskmise kütusekulu kuus nii bensiini- kui diiselmootori puhul. Reeglina võtab sama suure kubatuuriga diiselmootor veidi vähem kütust kui bensiinimootor. Seejärel tuleks kumbki kütusekulu läbi korrutada vastava kütuse liitrihinnaga ning võtta nende vahe ja korrutada läbi planeeritavas autokasutusajas olevate kuude arvuga. Nüüd võrrelge saadud numbrit bensiini- ja diiselmootori hinnavahega (arvestades ka tehnohooldusi) ning ongi selge, kas investeering diiselmootorisse tasub end ära ja millal. Arvestama peab, et antud arvutus ei ole päris täpne, kuna kütusehinnad on kõikuvad veel üsna pikka aega.

Auto komplekteeritusele ja lisavarustusele tuleks tähelepanu pöörata kohe autot tellides. Esiteks võib lisavarustus olla tehasest tellituna või mingis paketis oluliselt soodsam, kui hiljem lisatav (nt konditsioneer). Teiseks on niiviisi lihtsam korraldada maksmist ? saab kogu paketi paigutada ühte liisinglepingusse, ilma et peaks hiljem tasuma eraldi lepingumuudatustasusid jms. Autot soetades peab kindlasti põhjalikult läbi uurima ka vastava mudeli standardvarustuse nimekirja ning võrdlema konkureeriva mudeliga. Ei tohi lasta ennast eksitada ehk esialgu madalana tunduvast hinnast ? konkurendil võib olla oluliselt täielikum varustus.

Auto hinda koostades tuleks sinna lisada kogu vajalik varustus alates tehases paigaldatavatest süsteemidest kuni tulekustuti, tõkiskingade, talverehvide ja registreerimiseni (ka see võib mõnel margil juba hinnas sisalduda, teisel aga mitte). Huvi võiks tunda ka esialgu tähtsusetuna näivate pisiasjade vastu, nagu porikaitsed, peatoed jpm. Mõnegi puudumine või hilisem juurdeostmine võib olla üsna tülikas ja kallis ettevõtmine. Alles seejärel saame kätte võrreldavad hinnad.

Autor: Jürgen Täll