Insenerid pühivad Eestimaa tolmu jalgelt

Toon kaks lauset artiklist ?Eesti edukas etteaste konkurentsi reitingutabelis? (26.04.) ? vähem rõõmustav on leida Eesti eelviimaselt kohalt nii inseneride arvult kui kvalifitseeritud tööjõu olemasolu poolest; kuivõrd ülikooliharidusmajanduse vajadustele vastab, näitab 19. koht Rootsi järel.

Kas 19. koht Rootsi järel näitab, et ülikooliharidus vastab majanduse vajadustele? Mis see inseneriharidus tegelikult on?

Suurim häda, miks ei tulda õppima inseneriks, on see, et sellele on kujundatud täiesti vale maine. Mina näiteks õpin Tehnikaülikoolis mehaanikateaduskonnas, mille kohta inimesed üldiselt arvavad, et selle lõpetanutest saavad autoremondilukksepad, nn õlinäpud. Tegelikkuses mööduvad minu tööpäevad arvuti taga korralikus kontoris ja komandeeringutes Rootsi ja Jaapanisse. Kahjuks on sellist eelarvamust raske murda, kuna meedia laulab kiidulaulu majandus- ja juuraharidusele. Majandus ei koosne ainult majandusharidusest, see on vaid väike osa sellest. Näiteks Lääne-Euroopas on firmade asutajaist 95% tehnikaharidusega inimesed, sest nemad teavad, mida teha. Ja alles siis tulevad mängu majandusharidusega inimesed.

Eestis on praegu veel mõned insenerid alles, kuid nende aeg hakkab vanuse tõttu kohe-kohe ümber saama. Probleem on tõsine. Igal aastal astub TTÜ mehaanikateaduskonda 160 tudengit, lõpetab ülikooli 5 ja neist 2 lähevad erialasele tööle. Samal ajal tuleb igal aastal ca 500 juura- ja veel enam majandustudengeid. Kellel on raskem tööd saada, kas inseneril või noorel majandusmehel? Pealegi ei ole inseneride palgad sugugi jubedalt väikesed.

Kui täna asutada Eestis firma, siis saab sinna tööle panna 100 direktorit ja ühe inseneri ? selline on lõpetanute suhe.

Millegipärast arvab Eesti, et tema on esimene riik maailmas, kes suudab hakkama saada tööstuseta. Riik saab rikkamaks ja rahvas jõukamaks vaid siis, kui valmistame midagi Eestis ja müüme selle välismaale, mitte teeme ja müüme Eestis ? see on ju ainult olemasoleva raha ümberjaotamine. Sel juhul saab keegi rikkamaks ainult siis, kui keegi teine vaesemaks jääb. Küsimus on lisaväärtuse loomises, millega Eestis hetkel ei tegelda. Enamik eestlasi ei saa kahjuks aru, kuidas jõuab raha riigi rahakotti ja selles ka virisemine, et oleme nii vaesed.

Mingil hetkel peaks panema paika riiklikud prioriteedid ja eelisarendama erialasid, mis on riigile eluliselt tähtsad. Hiljuti toodi ajakirjanduses välja andmed TÜ ja TTÜ viimase viie aasta rahastamise kohta. TÜ oli saanud miljardi ja TTÜ 20 miljonit. Kas tõesti on teoloogia- ja ajalootudengite tehnilise varustatuse tagamiseks õppimise ajal vaja nii palju raha. Ma ei väida, et rahajaotus peaks olema vastupidine, kuid 50kordne vahe TÜ kasuks ongi see põhjus, miks oleme praeguses olukorras.

Enamik minu tuttavaid, kes õpivad TTÜs inseneriks, ütlevad, et kohe, kui kool läbi saab, pühivad nad Eesti tolmu jalgelt, kuna ei taha töötada riigis, kus nende panust ei hinnata. Seda on murettekitav kuulda. Samal ajal väidab aga peaminister, et noorte isamaalisus aina süveneb. Aeg oleks ikkagi lõpuks roosad prillid eestära võtta.