Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vanale majale sobib vaid puitaken
Eestiaegset kortermaja renoveerides peab omanik fassaadi algupära säilitamisele suuremat tähelepanu pöörama kui uuemate objektide puhul. Tuleb järgida vana värviseadet ja toonivalikut. Varasemate toonide proove leiab enamasti, kui paljastada vanemad värvikihid. Samuti sisalduvad toonid projektdokumentatsioonis. Parima püsivuse tagab puitvoodril sajandeid kasutusel olnud naturaalne linaõlivärv, mille looduslähedased pastelsed toonid on algupärased. Tänapäevased erksad steriilsed värvitoonid on väärikale puitmajale sobimatud. Samuti ei ole Eesti puitarhitektuurile omane näiteks sinine või roosa värv.
Omaette teema on selliste majade puhul vanad puitaknad, mida kiputakse vahel uute plastakendega asendama. Tulemuseks on arhitektuurne ebakõla, väheneb maja väärtus ja koos sellega turuhind.
Uute avatäidete valikul tuleks lähtuda hoone elueast. Mõnekümne aasta pärast lammutamisele kuuluvale ehitisele, aga samuti tootmisrajatisele, kus investeering põhivahenditesse ei ole primaarne, tasub paigaldada plastikaknad. Ajas pikemalt kestva hoone avatäidete materjali valikul tuleb lähtuda selle ehitusaegsest materjalist.
Lisaks peaks taastama ka esialgse värvilahenduse. Lubamatu on väljastvaates kahevärviliste akende (iseloomulik 1920.?1930. aastate funktsionalistlikule arhitektuurile, millest on välja kasvanud ka meile kõigile tuntud paneelmajad ning lintakendega tellismajad) vahetamine ühevärviliste vastu. Et järjepidevalt hooldatud puitaken peab vastu sajandeid, võib igaüks meist veenduda Eesti mõisaarhitektuuriga lähemalt tutvudes.