Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Iga insaider pole kaabakas
Ajakirjandust jälgides on sõnale ?insaider? tekkinud vähemalt väärtpaberituruga seoses sügavalt negatiivne alatoon.
On räägitud insaiderite väärtpaberitehingutest ning sellest, kui palju on üks või teine oma tehingutega võinud teenida. Tegelikult ei ole aga iga insaider sugugi suli, vaid tema puhul on tegemist lihtsalt isikuga, kes valdab oma töökohustuste tõttu börsiettevõtte kohta rohkem informatsiooni kui avalikkus. Informatsioonina mõistetakse siinkohal sellist infot, mis on hinnatundlik ehk võib avaldada mõju aktsia hinnale. Insaider muutub suliks hetkest, kui ta hakkab avalikkusele mitte teada olevat informatsiooni enda huvides ära kasutama. Näiteks kui börsiettevõtte finantsdirektor on teadlik, et järgmisel päeval avaldatav ettevõtte kvartalikasum on oluliselt suurem, kui turg oodanud on, ning sellele informatsioonile tuginedes ostab kasu lootuses oma tööandja aktsiaid. Siis on ta suure tõenäosusega toime pannud kuriteo, millele võib järgneda kriminaalvastutus. Tema kuritegu seisneb selles, et ta sooritab tehingu, olles suhteliselt paremas positsioonis kui teised turuosalised. Ta kasutab temale tööülesannete tõttu kättesaadavat hinnatundlikku informatsiooni, mis ei ole avalikkusele teada.
Põhjus, miks enamikus riikides on selline teguviis karistatav, on usaldusväärse, läbipaistva ja efektiivse väärtpaberituru loomine. Mida kindlamalt investor end väärtpaberiturul tunneb, seda parema meelega paigutab ta sinna ka oma raha. Väga vähesed on nõus osalema turul, kui nad teavad, et turg kubiseb sulidest insaideritest, kes teavad rohkem ning on seda infot heameelega valmis igal hetkel sinu vastu ära kasutama.