Sünniaasta tööjõuturul

Viimaste aegade lemmikväljend on võrdõiguslikkus. Jah, seda pruugitakse praegu eelkõige küll eevatütardele aadamapoistega võrdse töö korral võrdse töötasu nõudmisel. Ent võrdõiguslikkusest tuleb rääkida ka nahavärvuse, usutunnistuse, paraku ka sünniaja korral. Sünniaasta mängib otseselt kaasa nn olelusvõitluses. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) kuulutab ? õiged, aktiivsed tegijad ehk tööjõud on eluaastavahemikus 15-74.

Paraku ILO pakutud ajaskaala alumine ots, nt 15-16-17-18aastased ei ole veel tegijad. Lihtsalt oskusi, kogemusi, teadmisi ja muud vajalikku on kas lausa puudu või napib. Neil aeg koolitarkust taga nõuda. Eks kõrgtasemel tarkusenõudmisega peaks tegelema ka 19-24aastased. Meie kallil Eestimaal on aga ?reglementeeritud? pensionäristaatust määratleva ajajoone ületanu, nt 62,5, seda enam 70aastane kindlapeale kas out, luuser või äpu.

Teiselpool lompi juhib USA Föderaalreservi Alan Greenspan (86), kes teatud-tuntud üle maailma. Temaga võrreldes on eurooplane Jaques Chirac (69), Prantsusmaa president, lausa nooruk.

Või meie kenalt kamaralt tegijad vanuseti järjestatult: kunstnik Evald Okas (86), kirja-nik Jaan Kross (81), helilooja ja raadiomees Valter Ojakäär (78), vahele maakera kuklapoolelt meie mees Sir Arvi Hillar Parbo (75), naljamees Eino Baskin (72), president Lennart Meri (72), akadeemik Endel Lippmaa (71), näitleja Ita Ever (70).

Viidatud ei ole mitte pelgalt üliküpsed pensionärid, vaid praegugi kõvemad tegijad kui nt paljud end tipptegijateks pidavad 25-40aastased. Tõsi, ega Greenspan 100 meetri jooksus 15aastase sporditüdruku vastu ei saa. Ka sünnitamine 70aastaselt on vististi haruldus, kui lausa võimatu. Ent ega?s neilt ju seda nõuta.

Rahvusvaheliselt loetakse tööjõuturul aktiivseiks 15-74aastaseid. Olelusvõitluses ei võeta tõsiselt skaala alumist otsa ? 15-19aastaseid, paraku põlatakse Eestis ära ka skaala ülemine ots ? alates nn vanaduspensioniea algusest (nt 65+).

Peaminister Mart Laar peab olulisimaks tööpuuduse vähendamise vahendiks kutseharidussüsteemi reformi. Ent kui palju on võimalik kutse-, täiend- ja ümberõppe abil tööpuudust vähendada? Kas hariduse ja koolituse edendamisest piisab, viimaks Eestis tööpuudus kokkuleppeliselt talutavale tasemele?

Hiljaaegu oli lehtedes sõnum, et valitsus tellib nii- ja naapalju riigitoetusel kõrgharidusega spetsialisti, enamik küll avalik-õiguslikest, ent üksjagu samuti erakõrgkoolidest. Kas on olemas usaldusväärne analüüs, millise eriala asjatundjaid vajab Eesti nt 5-7-10 aasta pärast? St siis, kui noored ameti- või kõrgkooli lõpetavad, ükskõik kas riigi või oma rahakoti toel.

Samas on meil Kaubandus-Tööstuskoda, Põllumajandus-Kaubanduskoda, Tööandjate ja Tööstuse Keskliit, Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Elektritööde Ettevõtjate Liit, Talupidajate Keskliit, Põllumajandustootjate Keskliit jpt. Kas neil on selge pilt, kui palju mis erialal asjatundjaid nende liikmeskonna ettevõtted vajavad? Või on valitsus neilt küsinud tööjõutemaatikas arvamusi, analüüse? Kui jah, kas andmed ei peaks mitte avaliku(statu)d olema? Avalikud kasutamiseks nii lastevanematele, noortele kui igat sorti hariduse ja töö andjaile.

Uppuja päästmine on uppuja enda mure ? kinnitab küüniline lööklause. Kes see uppuja on? Kas riik, st valitsus või hoopiski Eestimaa elanik, nii kodanik kui riigis seaduslikul alusel elav mittekodanik.

Kui õige ulataks päästerõnga asemel hädasolijale kellele õnge, kellele kala. Nt 15-19aastastele, keda Eestis on suurusjärgus 100 000 hinge, ei ole ei õng ega kala mitte tasuv (abitöölise) töökoht, vaid perspektiivika, Eesti riigile vajaliku ameti õppimise võimalus. Sama võiks pakkuda ka 20-24aastastele, keda samuti on suurusjärgus 100 000. Neile võiks anda valida kõrgharidust nõudvate erialade seast õpivõimalusi. Siin võiks tööandjad, olgu see riigiasutus või eraettevõte, küll seljad kokku panna. Nt haritud spetsialistide koolitamise rahastamisel, st asjatundja koolituse tellimiseks.

Õnge võiks ulatada ka vajaliku eriala, asjaliku oskustaseme ja töötahtega eakamatele inimestele. Nt soovitatakse Vananemise rahvusvahelises tegevusplaanis ja ÜRO põhimõtetes eakatele (Tallinn, 2000) riikidel rakendada meetmeid, tagamaks võimaluse vanematel inimestel sobivais tingimusis töötamist jätkata. Muide Eestis töötab eakaist (65+) umbes 10%, ent ei tööta ega soovigi töötada 84%.

Uuema eakäsitlusega seostatakse eakapitali mõistet ? eaka kogemuspagasit, tema teadmiste ja sotsiaalsete oskuste kasutamist, sest see on ühiskonna oluline ressurss. Arenenud riikides loetakse töövõimeliseks kuni 75aastaseid (erandeid on nii üles- kui allapoole). Sestap mõeldakse enam sellele, et ka eakatel oleks võimalik soovi korral võimetekohast tööd jätkata. Ei vaja ju selline inimene reeglina sotsiaaltoetust, ta on ise maksumaksja.