Kiirele liitumisele ELiga ei ole alternatiivi

Euroopa Liitu astumise üle on poleemikat olnud nii poolt kui vastu - tädi Maali arusaamadest kuni tulevaste kõrgepalgaliste euroametnike võimaliku oma lobby?ni välja. Paraku, taolised asjatult tühje kirgi kütvad emotsionaalsed avaldused hägustavad vaid olukorrast objektiivse pildi saamist.

Levima on hakanud väär ettekujutus, et kui me ELi liikmeks ei astu, siis oleme jätkuvalt vabad ja sõltumatud nagu linnuke oksa peal. Selle pettepildiga on lihtne spekuleerida, kuna ühelt poolt on tulevikustsenaarium, mis meid Euroopa Liidus ees ootab eurodirektiivides täpselt kirjas, samas liidust väljapoole jäämine oleks nagu tabula rasa, valge leht, kuhu piisab vaid kirjutada kõik oma soovid ja need täituvad. Nii see aga paraku ei ole.

Olukorras, kus maailma vallutavad globaalsed suurettevõtted ja majanduslikud/kaubanduslikud liidud, ei tohi teha põhimõttelist viga, lähtudes siin seisukohtade kujundamisel globaliseerumise eelsest mõttemallist, kus veel igal tasandil sõltumatus, isetegemine ja isemõtlemine olid edasiviivaks jõuks. Täna on edu saavutamisel määravaks maailmas toimivate protsesside tajumine, oskus näha ette kõige tõenäolisemaid arengustsenaariume.

Et mitte lõpmatuseni hüpelda nagu kits kahe heinakuhja vahel, tuleks meilgi mõlemad stsenaariumid, ELi astumise või sellest välja jäämise küsimuses, võimalikult tõetruult läbi mängida.

Hiljuti jõuliselt välja käidud kontseptsioon, kus liidust väljapoole jäädes saaksime lepingulistes suhetes olles nautida kõiki majanduslikke eeliseid, omamata seejuures mingeid meie sõltumatust ja vabadust ahistavaid kohustusi, on tõepoolest ilus story, aga ei pruugi tänases reaalsuses sugugi teostuda.

Põhimõttelisi analooge sellisele nähtusele pole vaja kaugelt otsida. Teadaolevalt nimetatakse elusas looduses taolist teise kulul elada üritavat organismi lihtsalt parasiidiks. Ka kõige rumalam metsloom üritab esimesel võimalusel sellist parasiiti enda küljest maha raputada.

Miks peaks küll EL antud kontekstis seda ürgset seaduspärasust eirates meie suhtes teisiti toimima? Pealegi on oma nahk ihule alati kõige lähemal ja pole kahtlustki, et eelkõige on liidule endale elutähtis näidata, et elu ELi sees on igal juhul õitsvam kui väljaspool seda. Nii, et sümbioosi, kus selline kooslus mõlemale poolele oleks kasulik, siin tõenäoliselt ei teki.

Seega võib liitu astumata jättes tekkida olukord, kus majandustegevus meid ümbritsevate ELi kuuluvate riikidega hakkab toimuma üle teatud barjääride, mis meie avatud majanduse juures on juba otseseks piduriks majanduskasvule.

Sel juhul polegi meil enam palju muid alternatiive, kui, kas jääda lootma vaestele riikidele mõeldud abiprogrammidele Läänest või seada oma eksistents taas kord sõltuvusse suurest idanaabrist, mis viimasele kahtlemata meele järgi on.

Nii et kaubanduslike suhete soojenemine Ida suuna pealt ajal, mil otsustame ELi astumise küsimust, ei pruugigi olla pelgalt juhuslik kokkusattumus.