Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hirmutamise asemel on vaja tuua fakte
Lugedes Eesti läbirääkimisdelegatsiooni juhi välisministeeriumi asekantsler Alar Streimanni kommentaari (ÄP Online 16.05
?Streimann: ELi kõneluste peatamine tõstaks intressid kahekordseks?) meie ettepanekule peatada euroläbirääkimised seniks, kuni valitsus ei ole rahvale lõpuks selgitanud, miks me Euroopa Liiduga peaksime ühinema ja mida see meile maksma läheb, süvenes minus veelgi kartus, et valitsus pole ühinemise tagajärgi analüüsinud, ega kavatsegi seda teha.
Samuti tundub mulle , et valitsus ei kavatsegi rahvale selgitada, miks me ühineda tahame või ühinema peame.
Ei saa ju Eesti delegatsiooni juhi väidet, et läbirääkimiste peatamine toob kaasa välisinvesteeringute järsu vähenemise, et selle tagajärjel muutuks laenud kaks korda kallimaks, et takerduks avaliku sektori areng jne. ükski poliitikas orienteeruv inimene tõsiselt võtta.
Esiteks tunnistatakse Brüsselis rahvaste õigust oma teed ise valida ja Eesti võimalik liitumisavalduse külmutamine ei oleks nende jaoks sugugi esimene kord, kui kandidaatriik oma avalduse külmutab.
Nii külmutas Malta oma liitumisavalduse 25.11.1996.a, uuendas selle 1998 aasta 14 septembris ja sai Komisjonilt positiivse otsuse liitumisprotsessi jätkamiseks 17.02.1999.a. Teiseks on analoogilisi, kuid mitte nii absurdseid argumente kasutatud ka Norras ja Taanis Euroopa Liiduga või rahaliiduga ühinemiseks korraldatud rahvahääletuste mõjutamiseks, kuid sellisel hirmutamisel ei ole tegelikkusega midagi ühist olnud.
Nii ütles Taani eurole küll ei aga Taani kroon seisab pärast seda sama kindlalt kui enne ja mitte sugugi halvemini kui euro, pigem vastupidi.
Ainult rahvale ühinemise kohta kogu tõde rääkides võime me taastada rahva usalduse oma ühinemispoliitika suhtes.