Patentravimid võivad päästa maailma

Viimased andmed AIDSi leviku kohta arenguriikides on uuesti tõstatanud arutelu ravimite hinna ja patendiõiguste üle. Probleem ? paljud AIDSi arengut pidurdavad ravimid on patenteeritud suurte USA ja Euroopa ravimitootjate poolt.

See on ajanud nende nn patentravimite hinna nii kõrgeks, et neid suudavad sisse osta vaid rikkad riigid, mitte arengumaad. Samas surevad vaestes riikides ravimipuuduse kätte miljonid inimesed, jättes endast maha orvud ja majandusliku kaose.

Hinnanguliselt kulutavad rikkad riigid AIDSi patsientide raviks umbes 10 000 dollarit patsiendi kohta aastas. Seda on palju rohkem kui on nende ravimite omahind, mis tavaliselt ei ületa 500 dollarit.

10 000 dollarit patsiendi kohta on arengumaade jaoks muinasjutuline hind. Siiski ei nad kaotanud lootust: India ravimifirma Cipla, mis toodab geneerilisi ravimeid, mis põhinevad samade näitajatega toimeainetel kui patentravimid, on teatanud valmisolekust müüa oma ravimeid arengumaadesse omahinnale lähedase hinnaga. Seepeale ruttasid ka kolm suurt patentravimite tootjat Merck, Abbott Laboratories ja Bristol Myers Squibb teatama, et ka nemad on valmis müüma Aafrikasse oma AIDSiravimeid nullkasumiga ehk vahemikus 350 kuni 500 dollarit patsiendi kohta aastas.

Julgustav areng, mis siiski ei muuda tõsiasja, et patendikaitse takistab eluliselt hädavajalike ravimite jõudmist vaestesse riikidesse.

Siiski on globaalsel ravimite patendisüsteemil oma eelised, selle abil kasvab ka ravimitootjate tulu. Valitsused peaks omalt poolt garanteerima, et ravimitootjad reinvesteerivad oma patentravimite müügist saadud kasumid tagasi tooteuuringusse ja ?arengusse. Ühtlasi võimaldaks suurem kasum töötada välja ravimeid, mida oleksid suutelised ostma ka vaesemad riigid.

Üks võimalus selle probleemi lahendamiseks on diferentseerida ravimite hindu vastavalt sellele kas on tegemist rikka või vaese riigiga.

Praegu ei suuda arengumaad või neid toetavad doonorriigid maksta patentravimite eest sama hinda nagu rikkad riigid. Käärid on tohutud: USAs ületavad sissetulekud inimese kohta 35 000 dollarit aastas, suuremas osas Aafrikas on inimeste aastatulu alla 350 dollarit. Arengumaad on nii vaesed, et nad ei suudaks osta ravimeid isegi omahinnaga. St, et vähesed aafriklased saaksid lubada endale osta AIDSi ravimeid isegi siis kui nad saaksid osta neid otse ravimipatentide omanikelt.

Arenenud riigid võiksid luua ülemaailmse tervishoiufondi, et aidata arengumaadel rahastada ravimite ja raviteenuste ostu ja võidelda selliste eluohtlike haigustega nagu AIDS, tuberkuloos ja malaaria.

Ravimite hindade diferentseerimises peitub oht, et rikaste riikide elanikud hakkavad samuti nõudma odavamaid ravimeid. Siin tuleb poliitikutel selg oma valijate ees sirgeks lüüa ja selgitada neile, miks on patendikaitse vajalik ja miks müüakse samu ravimeid eri riikides eri hinnaga. Ka ravimitootjaid tuleks rahustada ja tagada, et ravimite hind mujal ei tõuse lihtsalt seetõttu, et neid hakatakse arenguriikidele müüma soodushinnaga.

Mõned patendisüsteemi vastased väidavad, et uusi ravimeid saaks ka välja töötada riiklike uuringutega, ilma erasektorit kaasamata. Tegelikkus näitab siiski, et ehkki riik võib olla tugev baasuuringute pinnal, on kõige efektiivsem uute toodete väljatöötaja ja uue tehnoloogia juurutaja siiski kasumi teenimisele orienteeritud erasektor.

See ei muuda tõsiasja, et on ülim aeg alustada rahvusvahelise patendisüsteemi reformimist tagamaks ka arengumaadele juurdepääsu eluliselt hädavajalikele ravimitele. Siiski enne kui ruttame seda tegema, mõtleme, miks maailmal on vaja patentravimite süsteemi.