Sukeldumisel pole ujumisoskus peamine

?Merest veelgi enam põnevust pakuks vast kosmos, kui sinna lendamine ei oleks nii kallis. Aga nagu elu näitab, kui kõike väga tahta, on võimalik ka kosmosesse lennata,? räägib sukelduja Peep Rada, kelle eriliseks hobiks on veealune fotografeerimine.

Kuigi veest võõrdunud inimesele võib telepildist tuntud sukeldumine paista keerulise ja riskantse ettevõtmisena, pole see tegelikult sugugi nii. ?Tänapäevase sukeldumisvarustusega võivad vette hüpata isegi jalutud ja seda on ka tehtud. Sukeldumisvarustusega, kuigi see kaalub 30?35 kilo, inimene sisuliselt hõljub vees kaaluta olekus,? räägib Rada.

?Selleks et sukelduda ei pea omama erilist ujumisoskust,? kinnitab sukeldumisklubi Maremark liige Anu Valing. ?Muidugi on soovitav, et inimene jõuaks vähemalt sada meetrit läbi ujuda, aga sukeldujate hulgas on küll ja küll inimesi, kes ujumisega just sinasõbrad ei ole.?

Selleks et sukeldujaks saada, tuleb läbida hobisukelduja kursus, mis annab võimaluse hiljem merepõhja uurida paarisajas maailma erinevas paigas. Kursuse teoreetiline osa kestab 12 tundi, kokkuleppel korraldajatega tööpäeva lõpus või nädalavahetustel. Teooria omandamise järel toimuvad harjutused basseinis. ?Need on harjutused iseseisvaks toimetulekuks vees ja loomulikult harjutused erandolukordades käitumiseks, kui saab õhk otsa, mask tuleb ära või kaotate hingamisreduktori. Loodame, et seda teie sukeldumiste jooksul ei juhtu, kuid valmis peab olema kõigeks,? kommenteerib Valing.

Basseinile järgnevad 4 esimest sukeldumist meres ja seejärel on sukelduja rahvusvahelise PADI litsentsi omanik. Sukeldumiskursused maksavad 3000?4000 krooni. Varustust ei pea algaja kursusteks soetama, seda saab rentida ca 350 kr eest ööpäevas. Hiljem on soovitav osta vähemalt päris oma mõõdu järgi kalipso, kindad, saapad ning mask.

Elukindlustust sukeldujatelt ei nõuta, küll aga annab enne vette hüppamist igaüks allkirja, et ta on teadlik riskidest, mis sukeldumisega kaasnevad.

Soovitav on arstlik kontroll. Täiesti vastunäidustatud on sukeldumine nende haiguste puhul, kus inimene võib kaotada kontrolli oma keha üle.

Küsides sukeldujatelt, kas tegemist on rohkem spordi- või nii-öelda vaatamisväärsustega tutvumisega, siis tähtsustatakse viimast. ?Veealune maailm on ilus, piisab viie meetri sügavusele laskumisest, et näha taimi, kalu. Adrenaliin tõuseb aga sellistes kohtades, kus merepõhi läheb järsku sügavaks või leidub vanu laevavrakke,? kirjeldab Rada.

Sukeldujate maiuspaladeks ongi kõiksugu astangud ja kraatrid, mida Eesti ranniku lähedal polegi nii vähe. ?Vrakke on ka palju, mõni on peaagu terve, kuid mõnest pole järel rohkem kui mööda põhja laiali pillutud rauatükid,? teatab Valing. ?Tõsi, vrakkidesse minekuks peab olema muinsuskaitseinspektsiooni luba ja sellega võtame ka kohustuse aru anda sellest, mida vrakis näeme või mis seisus ta üldse on.?

Eesti vetes on aegade jooksul põhja läinud väidetavalt 40 000 suuremat ja väiksemat laeva. Nendest midagi vaatamisväärset on säilinud tegelikult vaid paaril tuhandel vrakil.

Maksimumsügavus, kuhu hobisukeldujal lubatakse laskuda, on 42 meetrit. Sellisel sügavusel saab põhjas olla viis minutit. Vee all oleku aeg sõltubki sügavusest ja ballooni mahust. Mida sügavamale laskuda, seda rohkem kulub õhku. ?Palju sõltub ka inimeste hingamisharjumustest. Kui mõnel õhk otsa saab, võib teisel veel pool õhku alles olla,? täiendab Rada.

Tavaline vee all viibimise sügavus on 10?25 meetrit ja aeg kuni kolmveerand tundi. Meie vetes näeb sellisel sügavusel 3?4 meetri kaugusele, lõunapoolsetes meredes kuni 50 meetri kaugusele.

Autor: Margus Sanglepp