Lepingud elektrooniliste sidevahendite abiga

Elektrooniliste sidevahendite abil lepingute sõlmimisel huvitab lepingupartnereid eelkõige see, kas leping on siduv ja kas vaidluse korral on selle sisu tõendatav.

Elektrooniline kaubandus laias mõttes tähendab lepingute sõlmimist EDE (electronic data exchange), interneti, e-posti ja isegi faksi vahendusel. Üldreeglina ei peeta elektrooniliseks kaubanduseks lepingute sõlmimist telefoni vahendusel.

Oma olemuselt kujutab elektrooniliste sidevahenditega lepingute sõlmimine endast midagi telefoni ja kirja teel suhtlemise vahepealset. Puudub ju elektrooniliste sidevahenditega lepingute sõlmimisel vahetu kontakt poolte vahel, samas on informatsiooni vahetamine oluliselt kiirem kui kirja teel suhtlemisel.

Vaatamata suhtlemise iseärasustele laienevad elektrooniliste sidevahenditega lepingu sõlmimisele kehtiva tsiviilkoodeksi lepingu sõlmimist reguleerivad sätted.

Tsiviilkoodeksi § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe selle olulistes punktides ja nõutavas vormis. Kokkuleppe saavutamiseks tuleb vahetada sellekohased tahteavaldused. Tsiviilkoodeksi sätetest tulenevalt loetakse tahteavaldus tehtuks, kui adressaat on selle kätte saanud. Kättesaamiseks peetakse nii teate vastuvõtmist kui ka objektiivset võimalust selle sisuga tutvuda.

Seega adressaadi serverisse, elektroonilisse kirjakasti või faksiaparaati loetavalt jõudnud teade tuleb lugeda kättesaaduks ka siis, kui adressaat selle sisuga tegelikult ei tutvu, kui puuduvad teistsugused kokkulepped või kohaldatavad tavad. Elektroonilisel teel lepingut sõlmivad pooled peavad arvestama ka sellega, et nad kannavad sidevahendi kasutamisega seotud riske (teate kättesaamise, sisu vastavuse, õigeaegsuse jms risk).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on tehingus oluline poolte tegelik tahe. Tegeliku tahte kujunemiseks peab olema võimalik eelnevalt tutvuda lepingu tingimustega. Lepingu tingimused avaldatakse reeglina vastaval interneti leheküljel või tehakse teatavaks koos lepingu sõlmimise ettepanekuga, kusjuures kauba ja teenuste pakkujad peavad alati järgima üldisi kaubandustegevuse häid kombeid ja tavasid.

Reeglina loetakse reklaam, hinnakiri või muu lepingu sõlmimisele kutsuv info interneti leheküljel ja kataloogis sooviks teha ofert (lepingu sõlmimise ettepanek). Kui leping sõlmitakse nn click-wrap-süsteemil, kus lepingu sõlmimise soovi väljendamiseks tuleb vajutada nupule, ikoonile või hüperteksti lingile, loetakse ostja oferendiks ja kauba või teenuse pakkuja võib valida, kas võtta ettepanek vastu või mitte.

Ei ole aga välistatud, et info interneti leheküljel kujutab endast oferti, kui selles on väljendatud kindel tahe olla igaühe suhtes kohustatud, kes pakkumise vastu võtab. E-kirjaga lepingu sõlmimise ettepaneku tegemisel loetakse aga ettepanek oferdiks tingimusel, et see sisaldab lepingu kõiki olulisi tingimusi, on suunatud kindlale isikule ja väljendab tahet olla aktseptimise korral lepinguliselt seotud.

Juba tehtud tahteavaldust ei ole lubatud tagasi võtta. Tsiviilkoodeksi kohaselt on oferendil ja aktseptandil õigus oma tahteavaldus tagasi võtta kas enne, kui adressaat selle kätte saab, või sellega samal ajal. Elektroonilise kaubanduse puhul on tahteavalduse tagasivõtmise võimalus komplitseeritud, kui kaupade või teenuste pakkuja ei ole selleks võimalust ette näinud.

Leping loetakse sõlmituks, kui oferent on aktsepti kätte saanud. Aktsept tuleb teha oferendi määratud aja jooksul, kindlaks määratud või kohase sidevahendiga ja oferendi näidatud aadressil. Aktsept ei tohi sisaldada olulisi muudatusi või täiendusi võrreldes oferdiga. Kui aktseptina saadetud teates tehakse olulisi muudatusi või uusi ettepanekuid, ei loeta seda aktseptiks, vaid uueks oferdiks ja esialgsel oferdi tegijal on õigus ettepanekut mitte vastu võtta.

Kui oferdi teeb ostja hüperteksti lingile, ikoonile või nupule vajutamisega, võib kauba pakkuja oferdi aktseptida kas sellesisulise teatega või kauba ärasaatmisega. Vaikimist aktseptiks ei loeta, kui puudub sellekohane kokkulepe. Rahvusvaheline hea kaubandustava äritegevuses nõuab aga lepingu sõlmimise ettepaneku adressaadilt vastamist ka siis, kui lepingu sõlmimisest ei olda huvitatud.

Kahtluse korral selles, kas poolte tahteavalused on tehtud tegeliku tahtega sõlmida õiguslikult siduv leping või mitte, on määravaks see, milliseid andmeid tahteavaldus sisaldab. Tahte tõsidust näitab näiteks krediitkaardi andmete või muu konfidentsiaalse informatsiooni edastamine.

Lisaks piisavalt määratletud sisule peab leping kehtivuseks olema sõlmitud ka nõutavas vormis. Kuigi tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt võivad pooled teha tehingu mis tahes vormis, on seadusega kehtestatud mitmetele lepingutele kohustuslikud vorminõuded, mille järgimata jätmine võib tähendada kokkulepete tühisust. Neid vorminõudeid tuleb arvestada ka elektroonilisel teel lepingu sõlmimisel.

Kui seaduses on ette nähtud lepingu kirjalik vorm, siis tähendab see ühte dokumenti, millele on pooled oma käega alla kirjutanud, või allkirjastatud kirjavahetust. Kuna allkiri kirjalikul lepingul peab olema omakäeline, siis ei saa lugeda väljaprinditud lepingutekste kirjalikeks lepinguteks isegi siis, kui neil on allkirja koopia.

Kuni digitaalallkirja seaduse jõustumiseni ei ole elektrooniline vorm võrdsustatav seaduses ettenähtud kirjaliku vormiga.

Elektrooniline vorm tähendab vormi, mida saab püsivalt taasesitada, mis sisaldab tehingut teinud isikute nimesid ja millele on tehingu teinud isikud elektrooniliselt alla kirjutanud. Väljatrükke võib kasutada ka praegu nõuete tõendamiseks ja kohus võib neid muude tõendite kõrval ka arvestada. Kui lepingu sõlmimisel ei järgita kirjaliku vormi nõuet, on leping tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Notariaalse vormi nõude täitmata jätmine toob alati kaasa lepingu tühisuse.

Rahvusvaheliste müügilepingute sõlmimisel interneti vahendusel tuleb arvestada, et Eesti ratifitseeris ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (16.06.1993) tingimusega, et ei rakendata konventsiooni neid sätteid, mis lubavad müügilepingu sõlmimist, muutmist või lõpetamist suulises vormis. Konventsiooni artikli 13 kohaselt mõistetakse kirjaliku vormi all ka teadet teletaibi või telegrammi teel.

Seega, kui kas või üks lepingu pool on Eestis tegutsev ettevõtja, tuleb kirjaliku vormi nõude täitmiseks saata peale elektroonilises vormis edastatud tahteavalduste ka konventsiooni mõttes kirjalik tahteavaldus (teade kirja, telegraafi, teletaibi teel).

Lõpetuseks mõned Euroopa Liidu õigusaktid, millega reguleeritakse elektroonilist kaubandust: distantsmüügi direktiiv (97/7/EEC), ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv (93/13/EEC) ning elektroonilise allkirja direktiiv (99/93/EC).

Autor: Irene Kull