Omanik, projekteerija ja riiklik järelevalve ehituses

Harri Kivilo ja Teet Sapaste käsitlevad oma artiklites (Ehitusseaduse puudused ÄP, 18.05 ja Projekteerijad ja omanikujärelevalve ÄP, 23.05.) ehitusseaduse eelnõu (ESE) üht olulisemat regulatsiooni ? järelevalvet. Ehitusseaduse peamine ülesanne on kehtestada ehitusala tegevustele ja tulemustele avalik-õiguslikud nõuded. Teatavasti ei piisa kohustuslike nõuete toimimiseks nõuete kehtestamisest, vaid peab olema järelevalvemehhanism ka nende täitmise üle.

Euroopa õiguses on üldtunnustatud ehitusjärelevalve mõiste, millest ESEs justkui loobutakse. Eelnõu üks probleem ongi segadus mõistetega. Uuemeelsus on tervitatav, kuid see ei tohi viia keelde ja meelde juurdunud mõistete meelevaldsele kasutamisele. Vaidlustest pole tulu, kui vaidlejad ei kasuta termineid samatähenduslikult.

Ehitamise eeltingimus on ehitusprojekt. Seega rakendatakse ehitisele kehtestatud nõudeid juba projekteerimisel. Mõistlik oleks juba ses staadiumis nõuete täitmist tagada/valvata. Kuid kuidas seda mõistlikul viisil ja ulatuses teha? Mis osa järelevalves peab olema riigil ja omavalitsustel?

Põhjendamatu oleks pädeva projekteerija koostatud projekti lauskontrollimine ja selleks ametnike palkamine. Mõistagi peab haldusvõim ehitusloa andmisel kontrollima projekti vastavust nõuetele, kuid projekti kvaliteedi peab tagama ja selle eest vastutama projekteerija.

Maksumaksjale oleks odavam ehitada projekti järelevalve üles projekteerija pädevusnõudele. Regulatsiooni põhimõte on selles, et ehitusprojekti peab koostama pädev spetsialist (või tema juhtimisel), v. a vähese keerukuse ja ohutusriskiga ehitiste puhul, kus (avalikkuse tähelepanu pälvinud) iseprojekteerimine ja ?ehitamine on erinormina lubatud. Nõudes ja kontrollides projekteerija pädevust turvab haldusvõim ehitise kasutajate huve.

Omaniku huvid peaks, kuid ei tarvitse alati ühtida kasutajate omadega. Seetõttu on seadusega omanikule kehtestatud järelevalvekohustus (mõnel juhul ka ehitusprojekti ja ehitise ekspertiisi kohustus). Omanike huve ja õigusi on seatud kaitsma siiski teised seadused. Nende hulka kuulub ka autoriõiguse seadus, mis kaitseb ka ehitusprojekti autorite (teose omaniku) õigusi.

Seadus peaks kehtestama projekteerija järelevalve mõiste ja kohustuse. See tähendab, et vastutav projekteerija kontrollib ehitamise vastavust projektile (ka kui teosele).

Sepaste nimetatud huvide konflikti oht projekteerimis- ja järelevalveteenuse ühitamisel on siiski väike. Väikese ehituse puhul ei saagi oht suur olla ja suurt ehitist ei suuda üks vastutav spetsialist ühtaegu projekteerida ja ehitustöid igapäevaselt valvata. See aga tähendab, et tuleb selgelt eristada füüsilisest isikust vastutavat spetsialisti ja projekteerimis-, ehitus- või järelevalveettevõtet.

Omanikule võib soovitada, kuid ei saa seadusega ette kirjutada, kas ja kuidas ta oma huve kaitseb. Omanik ei pea, kuid võib sõlmida eraldi lepingud iseseisvate projekterimis-, järelevalve- ja ehitusettevõtetega. Riik aga peab avalikes huvides kehtestama projekteerijale, ehitajale jt ehituses osalejatele pädevusnõuded, mis tagaksid toote kvaliteedi ja ohutuse.

Kivilol on õigus. Riik peab sätestama nõuded, mille täitmist on majanduslikult võimalik kontrollida. Tulemust on loota, kui vastutus nõuete täimise eest kollektiivseks ei haju. Paraku on ESEs mindud teist ja muust maailmast erinevat teed. Ettevõtja tegevusõigust tähtsustades on vastutavale spetsialistile pandud justkui üksnes ettevõttele pädevuse omistaja ja kandja roll. Erinõuetega tegevusalal tegutsevale äriettevõttele erinõuete kehtestamine on vajalik, kuid kuulub rohkem äriseadustiku valdkonda.

Ehitust kui tehnilist protsessi reguleerivas ehitusseaduses on tähtis sätestada, et vähegi tõsisem ehituslik toode peab valmima pädeva ja vastutava spetsialisti juhtimisel ja kontrolli all. Seega järelevalve ehituse kui tehnilise, mitte kui majandusliku tegevuse üle.