On?s tulekul tõelised sotsiaaldemokraadid?

28. mai 2001, 00:00

?Eestis ei ole tõelist sotsiaaldemokraatiat.? Viimastel aastatel on too kurtmine moodi läinud. Vankumatu korrapärasusega ilmub kirjutisi või toimub avalikke arutusi ? kirjutajad ning arutajad sageli sama grupp muretsejaid ?, kus nenditakse tõika: Eesti poliitiline mõtlemine ja sellele vastav tegutsemine on tasakaalust väljas, sest kõik on paremale kiivas.

Kui sedasinast ei ole, siis miks ei ole? Kurtjatel on vastus varnast võtta. Viiskümmend aastat sotsialismiks nimetatud vene imperialismi keeras mõisted pahupidi. Pärast taasiseseisvumist poleks ükski poliitiline liikumine, mille nimesse kuulunuks täheühendiga ?sots-? alanud sõna, tuult tiibadesse saanud.

Küllap on väitjatel õigus. Üks häda siiski. Sedasi taandatakse kogu probleem võimetuseks leida ilusat poisslapse nime. Mure tundub sügavam. Sotsialismi aatega on Eestis oportunistlikult ümber käidud. Külvaja seeme ei ole heale maale langenud, vaid kukkunud tee äärde, kus see ära tallati, kaljupealsele, kus tärganud oras kuivas, ohakate sekka, kus sirgunud vili lämmatati.

Esimene küsimus nõuab vältimatult teistki. Sest tõesti: milles väljendub too tõeline sotsiaaldemokraatia, millest eestlased on ilma jäetud? Need, kes teavad, et Eesti poliitiline maastik ei ole standardi järgi kujundatud, teavad sedagi, et mõõdukad õiget asja ei aja. Mõõdukad on lõa otsas, nad lähtuvad Tony Blairi The Third Way´i ja Gerhard Schröderi Die Mitte ideoloogiast.

Mida siis teha? Ajada ühiskond klassivõitluse kontseptsiooniga kahte lehte? Kuulutada kunagiste sotsialistlike internatsionalistide kombel kapitalism irratsionaalseks ja ebaõiglaseks? Tunnistada töö ja kapitali vastuolu ületamatust, natsionaliseerida suurettevõtted, eksproprieerida eksproprieerijad, tuua võrdsus maapeale neilt, kellel on, võttes ja neile, kellel pole, andes?

Ma liialdan mõistagi. Vulgaarsotsialismi ei ihka tänapäeva Eestis keegi. Minevikust nopitakse pigem sääraste meeste mõtteid ja toimimisjuhiseid nagu Bernstein, Jaur?s, Keynes või ka Tanner, Palme, Harrington.

Aga ühiskonna polariseerimise vaevast ei näi meie ?tõelised? lahti saavat. Endiselt kuulub au tollele vanale arusaamale, et parem peab vasakut ja vasak paremat vastandama. Õnn tuleb meie õuele alles pärast seda, kui vasakpoolsed on ehtsate vasakpoolsetena võimelised võimu võtma. Muud mudelid kas välistatakse või tunnistatakse ebapädevaks.

Eesti poliitilises mõtlemises ning tegutsemises on palju, mis kriitikat väärib. Samas on mul hea meel ühest arukast arengust. Eestlased suutsid pärast taasiseseisvumist vältida ühiskonna lõhenemist ideoloogiliselt oponeerivateks leerideks.

Kujutagem ette olukorda, et Eesti riigis oleksid ainuvõimu enda kätte saanud kas rahvuslased (Isamaaliit) või majandusliberaalid (Reformierakond) või sotsiaaldemokraadid (Mõõdukad). Või koguni Keskerakond oma keskklassi populismiga või maaerakonnad oma isemeelsete kapseldumissoovidega. Kas oleksime pärast ühe partei, ühe maailmanägemuse suurvõitu valimistel suutnud edasi liikuda selles suhtelises tasakaalustatuses, milles oleme senini liikunud? Kõik kaheksa valitsust on olnud koalitsioonivalitsused, seega pidevas vajaduses vältida otsustes ühekülgsust, leida kompromisse.

Sotsiaalne õiglus, heaolu, mõõde, kapital ? need on läänepoolses Euroopas juba aastakümnete eest lakanud olemast ühe seltskonna monopol. Kes tahab võimule tulla ja võimul püsida, sellel peab olema valijaid rahuldav sotsiaalne programm.

Ega Eestiski lugu ? vähemasti teoreetiliselt ? teist moodi ole. Paraku saavad sõnad tegudeks üle kivide ja kändude. Sellegipoo-lest pole tõeliste sotsiaaldemokraatide tulek ja nende leeri klassikalised arusaamad/retseptid lahendus. Sotsiaalse mõõtme kujundamine, mis lähtub 21. sajandi tegelikkusest, on igale erakonnale hädavajalik.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing