Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ei sotsiaaldemokraatiale
Täna toimuval Mõõdukate pealetungil on põhjus ja ajend ? täpselt nii nagu Esimese maailmasõja puhkemisel. Põhjus pole mitte halb elu Eestis, vaid just vastupidi ? elatustaseme kiire tõus. Pea igal kolmandal elanikul, raugad ja imikud kaasa arvatud, on mobiil taskus, igas kümnendas peres on arvuti. Autod ummistavad tänavad, ka enamikul vaesusest jutlustajail on see istumise all. Kus on kriis ja katastroof, veeuputus ja Armageddon?
Aga ertshertsog Franz Ferdinandi tapmine kui ajend on olnud Isamaa ja Reformi kahetsusväärne omavaheline tüli. Mõõdukatele pole saabunud hetke õnnelikumat, kui koalitsioonipartnerid tülli pöörasid. Seni oma ideedega alla surutud, tuleb püüda mahajäämus kiiresti tasa teha. Kui Isamaa ja Reformi vastasseis jätkub, tuleb endale kainelt aru anda, et punktid võivad noppida kolmandad, katastroofikuulutajad. Sest mingisugune sotsiaalne tellimus on alati ka leinamuusikale.
Ideed, arusaamad, poliitika, strateegia ja taktika, millega tänane tase on saavutatud ? millega Eesti on jõudnud arenenud riikide hulka ?, on olnud kapitalistlikud. Ja kõige vähem on olnud need sotsiaaldemokraatlikud.
10 aastat tagasi polnud sotsiaaldemokraate oma hea nõuga kahjuks kuskil. Kui Soome mark maksis 25 rubla, kui banaane müüdi valuutapoes tükikaupa mark või kaks tükk, kui lihtrahvas pidi hakkama saama halli värvi einevorsti ja muu talongikaubaga. Kui suur oli lõhe vaeste ja rikaste (valuutaomanike) vahel siis? Ajalugu on hea õpetaja, aga kahjuks on tal nõrgalt edasijõudvad mõõdukatest õpilased.
Ma väidan, et liberaalse turumajanduse põhimõtteid, mis on Eestile siiamaani edu toonud, ei tohi muuta. Ei ole nii, et tänasest päevast kaotavad millegipärast kehtivuse ühed majandusseadused ja hakkavad kehtima mingid muud, nt sotsiaaldemokraatlikud majandusseadused. Sotsialistlikul riigikorraldusel oli oma nägemus majandusseaduste toimimisest, kuid ei saanud tema vägev ideoloogiaaparaatki majandusliku paratamatuse vastu. Mis pidi põhja minema, see varem või hiljem ka läks. See näitab, et majandusseadused on ühtsed ja objektiivsed, pole 20ndate, 70ndate, 90ndate või 2001. aasta majandusseadusi.
Sotsialismi loosung kõlas võrdsusest ja õnnest, lisaks veel mööndus, et igaühele ?tema töö järgi?. Tänane Eesti sotsiaaldemokraatia on läinud isegi kaugemale, sest töö järgi palga saamine näib anakronism. Selle asemel peab vähimagi liigutuse eest olema garanteeritud 40% keskmisest palgast. Sellel on oma nimigi: voluntarism majanduslikus mõtlemises. Muidugi, me võime täna kehtestada näiteks astmelise tulumaksu, tõsta sotsiaalmaksu määra, koormata kodanikke kohustusliku teise pensionisambaga, mis ei tarvitse pensionipõlveni säilida; peatada erastamine, anda põllumajandusele nii palju raha, kui see soovib jne. Majandusseadused ei pane sellele kätt ette ? kuidas saaksidki ?, vaid jätkavad toimimist muutunud oludes ja annavad järgmistes statistikakogumites oma kiretu vastuse.
Eelpool loetletud komplekt sotsiaaldemokraatlikke muudatusi resulteeruks tõenäoliselt järelduses, et ?kui 2001. aasta majanduskasv oli veel inertsist +2%, siis 2002. aastal leidis aset majanduslangus, SKP vähenes 2%?.
Kujutame hetkeks ette, et alates maikuust on tulumaksumäär nii füüsilistele isikutele kui ettevõtetele tagasiulatuvalt 100%. (Grotesksel kombel pidi Rootsi lastekirjanik Astrid Lindgren korra 100protsendilist tulumaksu maksma.) Riik võtab kogu loodud uue väärtuse endale ja jagab oma parema äranägemise järgi ringi. Nüüd jääks kokkuvarisemiseni täpselt üks kuu, kuni eelmisel kuul toodetu ära tarbitakse. Sest majanduslikku huvi uut luua pole, kapital ja tööjõud voolavad kiiresti välja. Järgneks revolutsioon, majanduse natsionaliseerimine, piiride sulgemine, raha devalveerimine. Aga kõik see on juba olnud.
Hästi, meie tulumaksumäär pole 100%, kuid Mõõdukad soovivad maksukoormust iga hinna eest tõsta. Ja koos sellega hakkab tekkima pidurdusjälg. Kui me nendime, et pensionide, sotsiaaltoetuste, ravikindlustuse raha suurendamiseks tuleb makse tõsta, siis oleme kinni kõige rohkem ühes aastas, ühes riigieelarves.
Mis tuleb aasta hiljem, protsesside prognoosimine ajas, sotsiaaldemokraatiat täna ei huvita: meil on 500 miljonit tööpuuduse vähendamiseks puudu, leidke see raha. Kui olukord peaks tulevikus halvenema, tuleb makse ilmselt veelgi tõsta. Mida pingumale nöör tõmbub, seda kindlamini on lasso ümber gaselli sarvede.