Karlssonite uued lennumasinad

KULLO KABONEN

Tosin aastat tagasi olid prantslased need, kes tulid mõttele oma paraplaani veidi täiustada ja Karlssonit mängida. Erinevalt raamatu Karlssonist ei üritanud nad füüsikaseadusi eirata ja jäid truuks lapikut langevarju meenutavale paraplaanile, lisades komplektile portatiivse propelleriga mootori.

Langevarjust erineb liugvari eelkõige selle poolest, et on valmistatud õhku mitteläbilaskvast materjalist ja meenutab profiililt lennukitiiba. Õhuspüsimiseks vajab ta lennukitiiva moel enda alt läbilibisevat õhumassi ehk otse öeldes edasiliikumist.

?Karlsson? on ka selle poolest ebatavaline sõiduvahend, et erinevalt kõigist teistest õhusõidukitest peab piloot jälgima-juhtima nagu autosõidulgi vaid kahte olulist mõõdet ? gaasi ja piduritega kiirust (ja seeläbi kõrgust) ning lennusuunda.

Ott Maaten paramootoritega tegelevast OÜst Propeller selgitab, et paramootor on veel sellegi poolest huvitav lennuvahend, et tema edasiliikumise kiirus ei sõltu mootori võimsusest, see on ikka paarkümmend kuni 40 kilomeetrit tunnis ja sõltub ainuüksi tiiva aerodünaamilistest omadustest. Võimsam mootor lubab vaid kiiremini ja kõrgemale pilvedesse kerkida.

Paramootoril on stardiks või maandumiseks vaja väikest maa-ala, oluline on sobilik pinnas (rohune põld, supelrand, kivine maa jne) ja segavate puude, kõrghoonete, elektriliinide puudumine.

Ott kougib Omega pagasiruumist välja pisut üle meetrise läbimõõduga metallist rõnga, mille keskel troonib lihtsa olemisega ühesilindriline mootor puust propelleriga. Raami teisele poole kinnitub piloodi iste ja kinnitusrihmad. Veel leidub masinas kokkupakitud paraplaan. Umbes 12meetrise ?siruulatusega? pehme tiib kaalub seitsme kilo ringis. Lennumasina kokkupanek võtab aega paarkümmend minutit. Põlluserva sätitakse püsti ka tuulekott, et maandumisel arvestada tuule suunaga.

Silmnähtavalt toimuvat nautiv Ott poeb tuulekindlatesse tunkedesse, paneb pähe nahast lendurimütsi ja kinnitab kummipaelaga reie külge elektronkella meenutava asjanduse. Kõrgusemõõtja ? selgitab ta meie küsivaid nägusid nähes.

Start näib oskaja inimese käes imelihtne olevat. Kõige pingutavam hetk tundub olevat kükist tõusmine, paarikümnekilone mootor rihmadega seljas. Seejärel lisab piloot mootorile pöördeid, sikutab väljasirutatud kätega paraplaani esiserva viivaid nööre ja alustab hoojooksu. Paraplaan võtab kohe tuule alla ning kui õhkutõusmiseks vajalik kiirus saavutatud (silma järgi paarikümne meetriga), võib piloot jalad maast lahti tõsta. Lendame!

Teinud paar ringi põllu kohal ja lennanud mõned korrad paari meetri kõrguselt üle uudistajate, kogub Ott veidi kõrgust ja seiskab mootori. Hääletult, vaid tuulesahina saatel liugleb lennumees maapinna suunas. Vahetult enne maandumist sikutab ta pidurdamiseks paraplaani tagaosa allapoole ja teeb siis baleriinisammuga maandumise. Maandumine näib küll kõike muud kui keeruline olevat. Tehtud!

Lendamisest õhetava Oti sõnul on see kindlasti üks ohutumaid õhusporte, sest liugvari toimib mootori seiskumise korral langevarjuna. Kui startimisel vari ei avane korralikult, siis ei järgne õhkutõusmine, vaid külilikäntsatamine.

Rohkem äpardusi juhtuvatki hoopis maa peal ning need on seotud mootori-propelleriga, peamiselt kasutajate näpukate tõttu.

Nagu lendamine ikka, pole see lõbu kõige odavamate killast ? uue paramootori komplekti hind algab Eestis 79 000 kroonist ja võib paremate-kallimate komplektide puhul jõuda tavalise sõiduauto hinnani.

Odavamalt saab lendamise maitse suhu lihtsalt lennukursustel käies, 3500kroonine algõpe sisaldab ka mõned tunnid lendamist. Kusjuures lendamise eneseni jõutakse juba paari harjutuskorra järel!