Mürgised fassaadivärvid hoia lastetoast eemale

Sünteetiliste ehitusmaterjalide tootmisel kasutatakse polüvinüülkloriidi, polüstürooli, polüvinüülatsetaati, kondensatsioonivaike ning teisi keemilisi aineid, mis võivad lenduda (emissioon) ruumi õhku ja selle saastata.

Saaste intensiivsus sõltub ehitusmaterjali koostisest, tihedusest ja teistest omadustest. Emissioon võib olla primaarne ja sekundaarne. Primaarne tähendab saasteainete vahetut eritumist ja kestab mõne nädala (harvem 6?12), misjärel jääb stabiilsele, üsna madalale tasemele. Sekundaarne emissioon käivitub mõne välisteguri toimel (õhuniiskus, temperatuur, päikesekiirgus jne), mis põhjustavad materjali lagunemist. Seda võib juhtuda isegi aastatevanuste materjalidega.

Õhu saastumine on intensiivsem juhtudel, kui ehitusmaterjale ei kasutata sihipäraselt (eluruumidesse paigaldatakse vaid ühiskondlikesse ruumidesse mõeldud materjale) või energia kokkuhoiu tõttu ei tuulutata ruume. Enamasti on tunda iseloomulikku lõhna ja võivad tekkida ärritusnähud. Kuid lenduda võivad ka lõhnata mürgised ained, mida tavaliselt ei märgata. Võimalik, et õhku satuvad ka uued, tänapäeval veel tundmatu toimega keemilised ained ja ühendid, mille mõju ilmneb alles hiljem.

Siseviimistluses kasutatavatest sünteetilistest materjalidest erituvad õhku formaldehüüd, fenool, metanaal, stüreen, orgaanilised lahustid ja happed ning paljud teised kahjulikud ained ja ühendid. Need võivad lenduda puitlaast- ja kiudplaatidest, plastiktapeetidest, põrandamaterjalidest, põrandate ja seinte karvastatud vaipkatetest, liimidest, värvidest ja teistest ehitusmaterjalidest. Sünteetiliste ehitusmaterjalide valikul tuleb arvestada nende mõju tervisele.

Selliste ehitusmaterjalide kasutamine on lubatud tingimusel, et nad ei kahjusta inimese tervist ega saasta keskkonda. Need ei tohi eritada õhku kahjulikke aineid ja ühendeid niisuguses koguses, mis võib otseselt või kaudselt mõjutada inimese tervist ja anda ruumi õhku püsivalt spetsiifilist lõhna. Ehitusmaterjalidest erituvate kahjulike ainete sisaldus ruumi õhus on limiteeritud ning seda võib laboratoorselt määrata. Praktikas võib kasutada ka lihtsat reeglit ? kui ruumis on tunda ehitusmaterjalide lõhna, siis keemiliste ainete sisaldus õhus on tõenäoliselt lubatust suurem.

Vabariigis on kehtestatud ?Eesti ehituses tarvitatavate polümeerseid ja sünteetilisi ühendeid sisaldavate materjalide tootmise ja kasutamise tervisekaitse eeskirjad?. Selles määratakse kindlaks sünteetiliste ehitus- ja viimistlusmaterjalide lubatud kasutusala, võttes aluseks ehituste ja ruumide liigituse.

Kehtib nõue, et kõik ehitusmaterjalid peavad olema tervisekaitseinspektsioonis registreeritud. Kui etiketil on märgitud ?Registreeritud Tervisekaitseinspektsioonis?, siis selliste materjalide sihipärane kasutamine ei kahjusta inimese tervist.

Ruumid jaotatakse lähtudes turvalisuse nõudest kasutuse järgi kuude kategooriasse (A, B, C, D, E, F). Kõige rangemad nõuded esitatakse A-rühma ruumidele (lasteaiad, raviasutused, hooldekodud). Igapäevased eluruumid kuuluvad B-rühma. Järelikult võib eluruumides kasutada ainult A- ning B-rühma ruumides lubatud materjale. Abiruumid kuuluvad ühe rühma võrra allapoole.

Eluruumidesse paigaldatakse sageli puitlaastplaate. Elamuehituses on lubatud kasutada ainult E-1 märgistusega plaate. Nendest formaldehüüdi (kuulub sideainena karbamiidformaldehüüdvaikude koostisesse) lendumise vähendamiseks on soovitatav plaatide pinnad katta lakiga (lendumine väheneb 10?20 korda) või õlivärviga (väheneb kuni 30 korda).

Lai kasutusala on ka PVC-materjalidel (aknad, siseviimistlus, põrandakatted jm). Kuigi uuringutes on tõestatud PVC-toodete terviseohutus, võivad nende lisandid muuta plasti inimesele mürgiseks. PVC puhul ilmnevad ka mitmed teised ebasoodsad asjaolud (keeruline jäätmekäitlus, ohtlikud ühendid põlemisel).

Lastetubades tuleb sünteetiliste ehitusmaterjalide kasutamist igati piirata. Pestava seinakatte asemel tuleks kasutada näiteks ökoloogiliselt puhast tapeeti, mida toodetakse lisaühenditeta paberist.

Ehituses kasutatavatele keemiakaupadele (liimid, värvid jne) ei nõuta tervisekaitseinspektsiooni kooskõlastust. Vastutus lasub seega tootjal ja maaletoojal. Inimesel endal tuleb jälgida värvide kasutusala (sise- või välistöödeks). Eluruumide siseviimistluses kasutatavad värvid jagunevad vesi- ja lahusealuselisteks. Tervisele ohutud on lõhnatud vesialuselised tooted.

Kui hakata kasutama mõnda sünteetilist ehitusmaterjali või tarbekeemiakaupa, tuleb hoolikalt tutvuda etiketil oleva teabega ning vajadusel küsida nõu müüjalt või spetsialistilt. Lubamatu on kasutada tundmatuid või vajalikku heakskiitu mittesaanud materjale. Ehitusmaterjalide ohutust on tooteid jaemüügist ise ostes tunduvalt lihtsam jälgida. Probleemid võivad tekkida, kui ostetakse uus elamu või tellitakse ehitus. Sellisel juhul tuleb ehitajalt nõuda ehitusmaterjalide sertifikaate või muid tõendeid selle kohta, et need on tervisele ohutud.

Autor: Rein Rannamäe