Terra incognita Venemaa

Statistikaameti andmetel moodustas 2000. aastal eksport Venemaale vaid 2% kogu kaupade ekspordist. See on küll meie ja Venemaa poliitikute ühine saavutus, kuid ka tänapäeva reaalsus ? Eesti ettevõtjad on Vene turust peaaegu priid.

Ühest küljest on muidugi hea, et me ei sõltu Venemaast nagu 1997. aastal, samas aga oleme nüüd kolm korda suuremas sõltuvuses Euroopa ühisturgudest.

Euroopa ja Ameerika turud on selgelt languses, mis tingimata kärbib meie ettevõtjate väljavaateid lähiaastatel müügimahtusid suurendada või isegi praegust taset säilitada. Ettevõtjad hakkavad ringi vaatama ja mõtlema, kuhu võib veel oma toodangut müüa või tasuva investeeringu paigutada. Lähemalt uurides aga selgub, et Hiina on kaugel, Balti turud juba jagatud, Ukrainas ei ole stabiilsust ega ostujõudu ja lõpuks selgubki, et parimaid võimalusi ei paku keegi muu kui taas Venemaa.

Kaaludes asjaolu, et Venemaa tõusu-languse perioodid enamasti ei ühti Lääne majanduse kõikumistega, tulevad täna ka Eesti ettevõtjad üsna loogilisele järeldusele, et just praegu oleks parim hetk Venemaale rändamiseks. Arutades ekspansiooni praktilisi külgi, avastavad aga paljud ettevõtjad, et pärast aastaid kestnud Läände pürgimist on Venemaa nende jaoks päris terra incognita?ks muutunud. Tuleb alustada nullist.

Kuna olen ise mitmeid aastaid konsulteerinud peamiselt Põhjala, aga ka mõningaid Eesti ettevõtjaid nende äride arendamisel Venemaal, siis on ka meie ärimehe Venemaa ettekujutuste eripärad mulle natuke tuttavad. Päev-päevalt aga jääb Venemaal ?sahkermahker? tüüpi ärile vähem ja vähem võimalusi. Asja tuleb juba tõsisemalt võtta ning enne hea idee teostamist peab tundma ka ärikeskkonda ja põhilisi riske.

Ei ole mõtet Venemaale kaasa võtta oma eelnevat kogemust äri edukast asutamisest ja arenemisest Eestis või Läänes. Äritegevuse reeglid ja riskid on tihti meie omadest väga erinevad. Neid ei saa eirata ega muuta, need tuleb omaks võtta. Neid tuleb kogu aeg õppida ja nende muutusi jälgida. Võrreldes Eesti olukorraga tuleb leppida suuremate kulutustega äri asutamisele ja ajamisele, samuti juristidele ja konsultantidele makstavate summadega, kuna Venemaa seaduste keerukuse ja tihti ka vastuolulisuse tõttu ei ole üldse võimalik ilma asjatundjateta hakkama saada.

Väga tähtis on meeles pidada: ei tasu kohe uskuda, kui midagi näib võimatu või vastupidi ? liiga hea. Näiteks meelitab Venemaa nüüd kõige madalama tulumaksuga Euroopas ? 13%. Seega jääb Eesti ettevõtjale mulje, et Venemaal on maksukoormus tunduvalt madalam kui Eestis. Samas ei arvestata, et ettevõttel tuleb maksta ka 30?35% kasumimaksu, mida peab tasuma ka ettevõtte brutokahjumi summalt või enamikult kuludelt, juhul kui neid ei ole mahaarvatavate kulude seaduslikus loetelus. Vastupidiseks näiteks võib tuua isikliku mobiiltelefoni eriloata sisseveo keelu. Minu ja mu tuttavate kogemusel ei ole ametnikud kunagi telefoni seaduslikkust kontrollinud, kui reisija on Venemaale saabunud lennukiga.

Seoses äri ajamisega Venemaal räägitakse palju suurtest maksuriskidest, karmist kriminaalolukorrast ja tohutust bürokraatiast. Tõepoolest, need mõjutavad äri mõnes valdkonnas rohkem kui Eestis ja vajavad seetõttu suuremat tähelepanu ning igapäevast ohjeldamist.

Minu kogemus näitab aga, et välisinvesteerijate ettevõtluse edukus sõltub kõige rohkem äripartnerite ja töötajate valikust. Seega ei saa alahinnata potentsiaalsete partnerite ja töötajate tausta eeluurimise tähtsust.

Lause ?kaadrite valik otsustab kõik? on siiani Venemaal eriti aktuaalne. Kuigi head ja ? mis Eesti ettevõtjale ei ole ka vähetähtis ? odavat tööjõudu (hea haridusega juhtide ja spetsialistide palk Venemaal on üldjuhul mitu korda kõrgem kui Eestis) ei ole nii lihtne leida. Rohkem tuleb tähelepanu pöörata sisekontrolli süsteemi loomisele, et välistada või vähendada raha ja vara kantimist ning et ebakompetentsed või kuritegelike kavatsustega juhid ja töötajad ei saaks äri alla vedada.

Autor: Vadim Dontshevski