Keskkonnasõbralik murukatus hiilib Eestisse

Mitmes Euroopa riigis maksab linnavalitsus murukatuse paigaldamise maksumusest poole või rohkemgi kinni, kuna murukatus toodab suurlinnale hädavajalikku hapnikku.

Eestis on seni teadaolevalt murukatusega kaetud Tartus asuva ökoloogiliste tehnoloogiate keskuse hoone, samuti mõned eramud. Murukatust hakatakse sel kuul rajama ka Harjumaale Leppneeme sadamasse sealse uusehitise peale. Veel on murukatuseid projekteeritud üsna mitme veel alustamata uusehitise peale.

Mujal maailmas on muruga kaetud nii korterelamute, büroohoonete kui ka näiteks Saksamaal Frankfurdi lennujaama katus.

Eestis võiks muru laialdaselt kasutusele võtta Tallinna suurte paneelmajade uue katusekattematerjalina, pakub välja Marek Strandberg. Katuse saab kasutusele võtta ka laste mänguväljakuna või päevitamiskohana. Uusehitise katuse muruga katmisel saab hoone rajamisel kaduma mineva murupinna katusel taastada.

Teiseks seob kerghuumusest murukatus enesesse enamiku sademevett, mis sealt soojaperioodil aurub või mida saab kasutada taimekasvuks. Kokkuvõttes voolab katuselt kanalisatsiooni senisest palju vähem vett, mis omakorda vähendab asula veepuhastusseadmete koormust. Strandberg toob näiteks Frankfurdi lennujaama, mille katustelt kanalisatsiooni voolava sademevee hulk on murukatte tõttu märgatavalt vähenenud.

Tallinna linnavalitsuses mai lõpus arutusel olnud sademevee teenuse lepingu kohaselt tuleb linnal maksta veefirmale Tallinna Vesi viie aasta jooksul kokku 235 miljonit krooni. Seni pole linn teenuse eest maksnud ja selleks puudub ka eelarves raha.

Murukatust võib pidada looduslikuks kliimaseadmeks. ?Kui vihmast niiskunud katusele paistab päike, siis vee aurustumisel kandub sellega minema ka soojust ja katusealune ruum muutub jahedamaks,? põhjendab Strandberg.

Tänu oma struktuurile parandab murukatuskate mõnevõrra ka katuse soojapidavust. Kütusekulu kokkuhoiuks nimetab Strandberg kaks liitrit kütteõli 1 m2 kohta aastas.

?Idee on muidugi huvitav, kuid majaomanikud ise vaevalt selle eest on nõus maksma,? leiab Tallinna säästva arengu- ja planeerimise ameti teenindusteenistuse direktor Arvo Rikkinen. Ta räägib, et aastaid tagasi tehti uuring Lasnamäe kvartalite ja sisehoovide korrastamise kohta, millest selgus, et inimesed ei olnud nõus keskkonnasõbralikkuse nimel sentigi maksma. Rikkinen möönab, et aeg on edasi läinud ja võib-olla on inimesed teadlikumaks muutunud.

Ta kinnitab, et kuna majade välimus murukatuse rajamisel ei muutu, siis pole linnal kindlasti midagi selle vastu, kui musta bituumeni asemel tekib paneelmajade katusele roheline muru.

Tallinnas Retke teel on kolm maja äsja saanud uued viilkatused. Neist ühe maja korteriühistu juhatuse liige Vello Raamat selgitab, et otsustasid maja katuse katta tsingitud plekiga, millel on moodne päikesekiirgust hästi taluv nn pural kate. Temagi tunnistab Strandbergi murukatuste idee toredaks, kuid ei usu, et see leiab laialdast kasutamist, kuna hind tõotab sellel kujuneda liiga kalliks. ?Ma arvan, et kümne aasta pärast on ühistu liikmed valmis ökoloogilise katuse eest maksma rohkem, kuid mitte praegu,? leiab Raamat.

Katusekive tootva ja müüva ASi Wiekor müügijuht Pekka Porkanen kiidab murukatuste ideed, kuid nimetab selleks vajalikku tehnoloogiat kalliks. ?Murukatus on vett- ja soojapidav, samuti kestab kaua. Kui kasutada õigeid materjale ja katus õigesti paigaldada, siis kestab see väga kaua,? selgitab ta.

Murukatuste mõtet kiidab ka ASi Rannila turundusjuht Uku Randmaa, kuid ta lisab, et tavaline katusetöödefirma ei saa selle paigaldamisega hakkama.

Marek Strandbergi väitel maksab ca 900ruutmeetrise korrusmaja katusele murukatuse rajamine ca 250 000 krooni. Ruutmeeter dreenikihti ja sellel paikneva kerghuumuskihi ning taimestiku rajamine maksab ca 250?300 krooni.

?Pehmelt öeldes tundub see olevat liiga madal hind,? ütleb Retke tee 26 maja üle 1000m² katuse renoveerimise eest ligi miljon krooni maksnud Vello Raamat, kui kuuleb Strandbergi kalkulatsioone. Ta möönab, et kui teha ainult kerghuumusest kate, siis ehk võibki hind nii madal olla, kuid nõukogude ajast pärit lamekatus vajab enne muru peale külvamist ka uut soojustust, ventilatsiooni jne.

Strandberg ütlebki, et 250 000 krooni ei pruugi olla lõplik summa. Vajadusel lisandub eeltoodud numbritele ka katusekatte uuendamine või parandamine.

Juhul kui majaelanikud soovivad, et nn magalalinnaosa tüüphoone katusest saaks ka eraldi puhkekeskkond, toob see kaasa investeeringud vastavate piirete paigutamiseks katuse äärele, et inimestel oleks katusel turvalisem jalutada ja näiteks päevitada ning lastel mängida. Samuti võib ühise raha eest muretseda katusele aiamööblit.

Wiekori kivikatuse rajamisel maksab katuse ruutmeeter koos sarikatega keskmiselt 500 krooni. Rannila plekk-katuse ruutmeetri hinnad algavad 130 kroonist. Täpsem maksumus sõltub sellest, millised on sarikad, kas on vaja uuendada aluskatust, vihmaveetorusid ja muud sellist.

Murukatuse majanduslik kokkuhoid võrreldes tavaliste katusekattematerjalidega tekiks eelkõige sel juhul, kui Eestis hakatakse maksustama kanalisatsiooni suunatud sadevett. Tallinnas on see juba plaanis.

Ühelt poolt on katuseid muruga kaetud juba aastatuhandeid. Siiski pole kaasaegne murukatus mitte raske mullapalliga murukamar, vaid spetsiaalsest kerghuumusest taimedega kattekiht katusel, mis on kerge, kuid salvestab ja säilitab samas niiskust ning toitaineid. Katusele uue toestuse tegemist ei pea Strandberg vajalikuks, sest ka vett täis imbunud murukatuse ruutmeeter ei kaalu üle 90 kg. Kerghuumusel murukatuse saab paigaldada olemasolevale vettpidavale katusekattematerjalile. Veekindel aluskatus peaks olema juurekindlast materjalist, et vältida võimalikke taimejuurekahjustusi.

Kerghuumuse ning sellele eelnevate dreenikihtide paigaldamine ning taimede külvamine peaks õnnestuma ühe-kahe päeva jooksul. Murukatuse rajamise juures on oluline, et seda võib rajada nii kevadel kui sügisel. Muru saab paigutada pea kõigi Eesti korterelamute katustele, mis on lamedad või väikese kaldega.

Katuse rajamisel on soovitav kasutada erinevate õitsvate taimede seemneid, et katusel kujunev taimekooslus tekitaks mitmekesise ja taimede omavahelise konkurentsi tõttu hooldusvaba murukatuse. Taimede erinevad õitsemisajad ning erivärvilised õied loovad muutuva välimusega katusepinna.

Eesti esimene ökoküla jäi eelmise aasta sügisel Viimsisse ehitamata, kuna enamikul tulevastest ökoküla elanikest tekkis probleem rahastajate leidmisega.

Möödunud aasta suvel kuulutas OÜ Ehitusavangard, et alustab septembris Viimsisse nelja eramuga ökoasumi rajamist. Inimsõbralikest materjalidest ehitatud 120 m² suuruste majade orienteeruva hinnana nimetati 750 000 krooni.

Tänavu kevadel tõdeb Ehitusavangardi juhatuse esimees Riho Kangur: ?Me hoidsime seda projekti kuumana neli kuud, kuid lõppkokkuvõttes me ei saanudki neid nelja majaomanikku kokku.? Kanguri väitel tundis ökokülas maja soetamise vastu huvi üle 30 inimese, paraku tekkis enamikul probleeme finantseerimisega. Jäänud oleks vaid üks huviline, mida oli liiga vähe, et ehitamist kompleksselt lahendada.

Materjalid, mida majade ehitamisel kasutada plaaniti, Kanguri kinnitusel potentsiaalseid majaomanikke eemale ei peletanud. ?Me poleks teinud täisrohelist varianti, mis oleks olnud ülepingutatud ja kallis,? räägib Kangur. Ökomaterjalidest oleks kasutatud põhiliselt savi ja puitu. Murukatust pidas maju projekteerinud arhitekt Vahur Sova liiga kalliks ja katus oleks tehtud puidust. Lisaks oleks majade paigutamisel jälgitud hoonete avatust päikesele, et kasutada päikeseenergiat kütmisel. Majade juurde oleks kuulunud taimede juureümbruse mikroorganismide puhastusvõimel põhinev heitveepuhastussüsteem.

Kanguri ütlusel on Mark Strandberg talle kinnitanud, et taoliste ökokülade ehitamiseks on Eestis aeg juba ammu küps ja leida viis inimest, kes sellist maja ehitada tahavad, pole mingi probleem. ?Paraku näitas eelmine aasta siiski, et tekkisid finantseerimisprobleemid,? nendib Kangur. Kuid ta lisab, et juba praegu on sellise ökoküla kerkimiseks peamiselt vaja vaid õnneliku kokkusattumust, et tekiks

5?10inimeseline sõpruskond ja et nad leiaksid odava platsi, kuhu majad püsti panna.