Kuritarvituste viis viisi

Veidi enam kui poole aasta pärast jõustub riigivastutuse seadus, mis peaks kaitsma kodanikke ametnike ja poliitikute väärsammude eest. Ja seda eelkõige sel teel, et avaliku võimu koondisse kuuluvatele mängijatele asutakse eksimuste eest personaalseid kollaseid ja isegi punaseid kaarte jagama.

Kohtunikuks saab siin olla vaid kohus ja uurimistööd teevad õiguskaitseorganid. Eksisteerivad ka ametkondlikud juurdlused, kuid siis kehtib seaduspärasus, et nendega kellegi süüd ei tõendata. Ajakirjanduse roll on olla niiöelda piirikohtunikuks ? süüdimõistvat otsust vastu võtta ei saa, küll aga juhtida tähelepanu.

Ajakirjaniku vaatepunktist eksisteerib ametnike ja poliitikute puhul viit laadi eksimusi ? üleolev suhtumine kodanikku, rumalus, vale rahakasutus, korruptsioon ja vale poliitiline otsus.

Nn polikliiniku valvelaua sündroomi puhul, kus ametnik on ilmselgelt motiveerimata ja käitub lihtsalt üleolevalt, uus seadus midagi ei muuda, vaid kõik sõltub konkreetse asutuse juhist ja personalipoliitikast.

Kui ka kodanikul tekib tunne, et mõne kooskõlastuse andmisega sihilikult viivitatakse, on kohtus pea võimatu tõestada, et tegemist on kuritahtliku viivitamisega.

Teiseks, rumalad otsused või lihtsalt laiskus, mis isegi ei pruugi ametnikule mingit hüve tuua, vaid tähendavad ebaefektiivset tööd ehk rahakulu. Ajakirjandusse jõuab infot sellistest juhtumitest vähe, kui just pole kellelegi väga valusalt varba peale astutud.

Juhul, kui ebaefektiivsus küünib juba organisatsiooni ülesehitusse, näiteks teineteise tööd dubleerivate ministeeriumideni või ebaloomulikult suure ülalpidamiskuluga omavalitsusteni, sekkuvad poliitikud. Seda küll vaid valimistele eelneval ja vahetult järgneval ajal, misjärel bürokraatiamasin neile ohtlikuks kujunevad tegelased lihtsalt elimineerib.

Meedia tähelepanu alla satuvad kõige tihedamini riigihanked, kus avalikustatud kuritarvituste osakaal on ka kõige suurem, ulatudes kõhutunde järgi juba pooleni. Kuna valesti korraldatud riigihanke puhul saab riigile tekitatud kahju suhteliselt lihtsalt välja selgitada, on see ka koht, kus riigivastutuse seadus kõige paremini toimib. Kasvõi juba ennetavalt, hoiatusena.

Piisab vaid viimastest pähe tulevatest näidetest ? riigihangete ameti juhi Ülo Sarvega seotud ühingult riigihangete bülletääni tellimine; kaitseministeeriumi kurikuulus kallite toolide hange, mis jõudis ka kapo huviorbiiti; riigimetsakeskuse 2,4 miljoni kroonine hange metsamärkide tegemiseks, mis tehti vaid ühele pakkujale ? et näidata sädelevat loomingulisust maksumaksjate raha kulutamisel.

Variante on riigihangete puhul palju ? kas teha hange ametnikuga seotud firmale, vaid ühele eelnevalt välja valitud pakkujale või siis lihtsalt kallima teenuse pakkujale. Siia alla käib ka luksusautode soetamine või siis kahtlased õppereisid palmisaartele.

On veel labasem võimalus võimu kuritarvituseks, võttes lihtsalt hüvitust mingi otsuse eest või siis investeerida riigi raha oma fännklubiga seotud firmadele. Siin midagi uut leiutada ei anna, vastutusele võtmisest piisab ka kehtivatest seadustest.

Tänane Äripäev kirjutab taas kunagise viljalaenu raames haihtunud enam kui 100 miljonist kroonist. Tegemist on tüüpilise näitega valest poliitilisest otsusest, nagu seda on ka raudtee erastamisel makstud suur nõustamistasu, Mihkel Pärnoja süüdistamine salakütuseäri soosimises või hüvitise maksmine Toivo Jürgensoni poolt lohakalt vallandatud kantslerile.

Kuna kollektiivselt jagatud vastutuse tõttu on poliitikuid raske karistada, kasutatakse süüdistusi nende vastu poliitilise relvana, mis aga jääb tühipaugutamiseks.

Nii nagu ettevõttes on kõige raskem kontrolli alla saada pisikulusid, mis samas annavad ohjamisel kõige suurema efekti, nii raiskab ka riigiaparaat kõige enam just kahel juhul ? osutades teenust liiga kallilt või siis tegeldes asjaga, millega ta tegelema ei peaks. Kuna nii üks kui teine on soodus pinnas ametnike kuritarvituste tekkimiseks, tuleb alustada sealt.

käesolev kirjutis põhineb tänase riigivastutuse foorumi ettekandel