Kaitseministeeriumi häma

14. juuni 2001, 00:00

Hiljuti maalis kaitseministeerium absurdse ja kummalise pildi tingimustest Eestile NATO liikmekssaamiseks argumenteerides, et ?kui me Euroopa Liitu ei taha, siis me NATOsse ei saa?.

Esiteks, kõik (v.a kaitseministeerium) teavad, et NATO ja EL on kaks erinevat organisatsiooni. See on ka selgelt dokumenteeritud nende organisatsioonide liikmesriikide koosseisus ja ei ole ühist nimetajat ühes organisatsioonis kvalifitseerimaks teise. Ilmselt on see kaitseministeeriumi jaoks uudis, et 15 ELi riigist 5 (üks kolmandik) ei ole NATO liikmed (Rootsi, Soome, Austria, Iirimaa ja Prantsusmaa ei kuulu militaarsesse NATOsse).

Võrdluse teisel poolel, 19 NATO riigist, pole peaaegu pooled ELi liikmed (Norra, Türgi, Ungari, Poola, T?ehhimaa, Island, Kanada ja USA). Lisaks ei ole kindel, et Ungari, T?ehhimaa ja Poola liituvad ELiga lähitulevikus, et Norra ja Island kunagi liituvad ELiga, ja ma võin kinnitada kaitseministeeriumile, et Kanada ja USA ei kavatse ELiga liituda.

Seega pole selles osas põhjust segaduseks kaitseministeeriumis. Kui kaitseministeerium üritab väita, et EL ja NATO on sama mündi kaks külge, siis ma hoiataksin neid, kes lähevad ministeeriumi ebaloogikaga kaasa ? vaadake ette, et valeraha ei satu teie taskutesse.

Teiseks, kaitseministeeriumi argument, et eestlased peavad ELi liikmeksoleku heaks kiitma selleks, et saada NATO liikmeks, on avalikkusele puru silma ajamine ja hirmutamistaktika kasutamine. Ehk karuteene kogu Eesti elanikkonnale.

Kellelegi ei peaks jagatama poliitilistel põhjustel ja ELi poolthäälte manipuleerimise tõttu valeinformatsiooni sellisel hulgal, mis põhjustaks hirmu ja ebakindlust. Kaitseministeeriumi roll ei ole hirmu tekitamine oma rahva hulgas, kaitseministeeriumi roll on hoopis hirmu ja ebakindluse tekitamine potensiaalsete agressorite hulgas.

Hirmutamistaktika kasutamine oma rahva vastu väljendab kaitseministeeriumi ilmset segadust sellest, mis peaksid olema ministeerimi roll ja funktsioon demokraatlikus riigis.

Kolmandaks, absurdsuse tipp on täielik mittearusaamine majandusest. Nt oli ühes hiljutises ajaleheartiklis argumenteeritud järgmiselt: ?Miks peaks NATO tahtma enda liikmeks majanduslikult ebaselge orientatsiooniga liiget? EL seevastu annab selge majandusliku orientatsiooni ja garantiid, mis on NATO jaoks olulised.? Nagu on tervele maailmale teada, majanduse vabaduse indeksis on Eesti ees enamustest EL maadest. Lisaks on Eesti tunnustatud kui viimase 10 aasta majandusliku edukuse näide Euroopas.

Kahjuks on EL see, kellel pole selget majanduslikku orientatsiooni ja kes näeb tõsist vaeva üritades muuta oma majandust paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. NATO juhtidele (USAle)on aga tähtis, et selline riik nagu Eesti mitte ainult sõnades vaid ka tegudes praktiseerib majanduslikku vabadust.

Eesti pole mitte üksnes tunnustatud kui üks vähestest Euroopa maadest, kellel on selge majanduslik orientatsioon, vaid kui riik, kelle majanduslik orientatsioon on õiges suunas. Keegi ei peaks olema segaduses sellest Eesti majanduslikust edust ja ministeerium ei peaks seda saavutust moonutama.

Lapse jaoks võib olla huvitav minna kooli kohmaka õigustusega, et koer sõi mu koduse töö ära. Lapsed on läbi aegade leidnud fantaasiarikkaid ettekäändeid tegemata töödele. Siiski, see ei ole seda tüüpi ettekääne, mis võiks olla lubatav ministeeriumi tasemel.

Kaitseministeeriumil on olnud kümme aastat aega ja tähelepanuväärne hulk raha selleks, et täita tõelisi NATO liikmeks saamise kriteeriume.

Nüüd kui on selge, et ministeerium ei ole suutnud neid NATO kriteeriume täita, on vastuvõetamatu tuua ettekäändeks argument, et võimalik ebaõnnestumine NATO liikmeks pürgimisel on põhjutatud inimeste otsusega mitte liituda ELiga.

Eesti NATOsse saamisel on vähe või pole üldse tegemist ELiga. NATOsse minek on hoopis sotud järgnevaga: 1) aktiivne osalus Põhja Atlandi Kooperatsiooni Nõukogu ja Partnerlus Rahu Nimel programmides; 2) vaba turumajanduse saavutamine; 3) demokraatlike institutsioonide töötamine; 4) inimõiguste austamine ja heanaaberlike suhete praktiseerimine; 5) tõhusa sõjalise kaitsevõime loomine.

Neist kriteeriumidest pole punkt 5 lihtsalt ministeeriumi poolt täidetud. Peale kümme aastat üritamist ja riigi raha kulutamist pole sõjalise ettevalmistuse tase ja vahendid piisavad ei riigi kaitsmiseks ega ka mitte isegi miinimumina heidutusjõuks potentsiaalsele agressorile.

Oleks võinud ja tulnud teharohkem: töötada välja asjakohane kaitsekontseptsioon ja kaitsedoktriin, luua üldise sõjaväekohustusega armee ja reservvägi, mis oleksid võimelised teenima vähemalt usutava heidutusjõuna. Ei ole ühtegi ettekäänet, miks Eesti pole kümne aasta jooksul suutnud rahuldada fundamentaalset NATO kriteeriumit tõhusast maaväest. Selle asemel on ainult jätkuv segadus kaitseministeeriumis ja lapsikud ettekäänded miks Eesti ei kvalifitseeru NATO liikmeks.

(Artiklis väljendatu on autori isiklik arvamus ja ei väljenda ühegi organisatsiooni ega riigi seisukohta).

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing