Emajõel ollakse dessandiks valmis

Kuus meetrit pikad alused vaatas üle ka veeteede amet ja hindas ehitised aerupaatideks. Esialgu kolmest alusest koosnev laevastik võtab peale üle 20 inimese, mootoriga varustatud parvedel on salong, kus reisijad saavad mugavalt jälgida mööduvaid soomaastikke.

Juuni alguses ühel väga vihmasel laupäevahommikul startisime nendesamade parvedega Kavastust uudishimulike pilkude saateta, sest juba eelmisel suvel oli turismiettevõtja Indrek Hermann V-Matkade kummiparvelaevastikuga kohalikud ja jõel liikuvad inimesed eriskummaliste sõiduvahenditega ära harjutanud. Pontoonalused pandi maikuus kokku sealsamas kaldal, tuues osad veoautoga kohale. ?Vene kummiparvede lappimisest tüdinesime me ära,? põhjendab Indrek kapitaalsemate veesõidukite kasutuselevõttu.

Kohe pärast Kavastust teeleasumist jõuame iidsete varemete juurde. Tegemist on kunagise tollipunktiga, kus Venemaa poolt tulevatelt alustelt tollimaksu koguti. Palki, mis jõele ette tõmmati, loomulikult enam säilinud pole. Ka Rootsi laevastiku lipulaeva, mille vihased idanaabrid koos laevastikuga Emajõel selle koha peal põhja lasid, pole näha.

Maatüki praegune omanik keskkonnaministeerium on lasknud varemetesse kaevata augud ? arheoloogid otsivad endise linnuse asemelt ajaloolisi leide ja kaardistavad seda. Mudastes aukudes askeldavad inimesed on maabunud parvedessandist üsna üllatunud. Väljakaevajad näitavad, kus asus kunagi kõrts, kus ait.

Kui viidad olid mõni aeg tagasi Eesti teedel probleemiks, siis Emajõel teab igal teelahkmel täpselt, kus pool on Peipsi ja kus Võrtsjärv. Viidad on korras ja jõeliiklus reguleeritud. Üksikutes kuivemates kohtades, kus ka jala kaldale saab ilma põlvini mutta vajumata, leidub rohkelt idanaabrilt pärit suitsupakke ja joogitaarat. Ühes peatuskohas on tulijatele koguni kilekotis natuke soola jäetud.

Kuid ka jõgi nõuab ohvreid. Näiteks neelab ta hooletult ühelt parvelt teisele ulatatud grilli või riideeseme.

Enne Praagat, mis olevat kunagi olnud järveröövlite sadam, kihutab meile vastu kalapaat, mastis must pealuuga plagu. Laevastik käib talle üle jõu, seetõttu kihutab edasi. Kuid kindlasti leiab ta nõrgemaid aluseid, mille peal jõudu katsuda, näiteks kalda varjus redutava maskeerumisvärvides laigulise kaluripaadi, millele meie parv mõni hetk tagasi kogemata otsa sõitis.

Laevastiku juht Kalle viib pontoonalused julgelt Peipsile välja, sest tihenevas vihmasajus suurt tuult pole. Saab rahulikes lainetes hakata otsima Kalli jõe suubumiskohta. Enam jõgede äärest kuigi lihtsalt peatuskohti ei leia, kogu eluks vajalik tuleb korda saata parvedel. Ka grillimine, söömine ja muud asjad.

Enne Kalli järvele jõudmist teeme peatuse Koosa talus, mille tunneb ära laevakerede järgi, mis maja juurde viivat lahesoppi ääristavad. Koosa tallu pääseb ainult vett pidi.

Kalli järvel aga viib laevastiku juht Kalle meid järgmisesse lahesoppi, kus turismiarendajate vaimusilmas kerkivad tulevikus vaiküla majakesed. Majast majasse viiks laudtee ja selles asustamata ning ligipääsmatus piirkonnas saaksid turistid segamatult puhata, ainukeseks ligipääsuvahendiks paat või kopter.

Kalli järvel on veel teisigi objekte, mida lausa ajaloolisteks nimetada saab. Laevavrakk, mis külitab järve idakaldal madalas vees, on Uku, Eesti ainus Vabadussõjast osavõtnud alus, mis veel n-ö vee peal seisab. Peale raudsõrestiku pole laevast suurt midagi järel, sest tuli on puuosad hävitanud.

Ööbimine on pontoonparvedel mugavam kui telkides. Pole vaja vihmase metsa all telgi ülespanemisega jännata ega kuiva telkimisplatsi leida, kus puurondid külje alla ei satuks. Parvedel võib ööbida ka suisa sõidu ajal, sel ajal kui valvetüürimees roolib.

Öise dessandi teeme Kalli järve äärde soosaarele, et kestvas vihmasajus toitu küpsetada ja end lõkke ääres soojendada. Hommik algab aga saabunud tormis paatide järvele sikutamisega, sest veetase on langenud ja pontoonid end põhja haakinud. Esialgu on mudas ja vees kahlamine ebamugav, aga lõpuks harjub ära.

Kui vastutuult ja ülesvoolu liikudes tagasi Kavastusse jõuame, on päev märkamatult õhtusse veerenud.