Kiire inflatsioon toob Eestisse pankrotilaine

Suurem osa inimestest vihkab inflatsiooni, sest inimesed tajuvad teravalt seda, kuidas hindade tõus vähendab nende heaolu isegi siis, kui inflatsioon on tegelikkuses tema heaolu hoopis suurendanud.

Kuigi inimesed tajuvad hästi inflatsiooni personaalset hinda, jääb inflatsiooni üleüldine majanduslik hind neile enamasti tajumatuks. Inimeste subjektiivsest heaolutundest tuleb lugeda palju olulisemaks siiski seda kahju, mida kiire hindade tõus põhjustab riigi majandusväljavaadetele.

Inflatsiooni kiirenemine on riigi majandusele eriti koormav siis, kui kasutatakse fikseeritud valuuta vahetuskurssi. Fikseeritud vahetuskursi korral tähendab iga tööviljakuse kasvu ületav inflatsiooniprotsent konkurentsieelise kadu.

Optimistid võivad loota, et kiire inflatsioonitempo sunnib meie ettevõtjaid oma ettevõtmiste moderniseerimisega kiirustama ja Eesti jõuab nii tööviljakuse kui ka palkade poolest kiiremini järgi Euroopa keskmisele tasemele. Sellisel juhul tasuks meil hakata hoogsalt suurendama riiklike kulutusi, makse, palkasid ja pensioneid. Sellist poliitikat aga ei harrastata, sest tegelikkus on teistsugune.

Ainult osa ettevõtjatest suudab piisavalt investeerida, et toime tulla kiirest inflatsioonist põhjustatud raskustega. Need kes sammu ei suuda pidada pankrotistuvad ja kasvab tööpuudus, sest need, kes olid võimelised konkurentsivõimet suurendama, tegid seda tööjõukulude arvel.

Tööpuuduse suurenemine tähendab riigile maksutulude vähenemist, suuremaid sotsiaalkulutusi ja teravamaid sotsiaalprobleeme. Kuigi ellujääjad lähenevad nüüd eesmärgile tunduvalt kiiremini, muutub mahajääjate arv ohtlikult suureks.

Inflatsiooni kiirenemise põhjusteks on meil olnud kütuste ja dollari kallinemine, hullu lehma tõbi, suu- ja sõrataud, euronõuetega seotud kulutused, mitmete hindade kunstlikult põhjendamatult madalal tasemel hoidmine pika aja jooksul ja senisest soodsamad laenutingimused. Euroopa riikide hindu mõjustavad ju needsamad tegurid kui Eesti omasidki, kuid seal on hindade kallinemine kiirenenud ainult ühe protsendi võrra. Eesti seitsme protsendi suurune hinnatõus on seletamatult suur. Ka siis kui arvestada loomulikku hindade konvergentsi, jääb inflatsiooni praeguses tasemes üle paar protsenti, mida oleks vaja täiendavalt põhjendada.

Ja kui järgi mõelda, polegi põhjusi väga raske leida. Kallinevad ju nii toidu- kui ka tööstuskaubad, mitte aga teenused. See on loomulik. Meie jaekaubandus on viimase kümne aasta jooksul elanud üle vähemalt kolm uuenemiskuuri ja tundmatuseni muutunud. Ainult aitäh eest seda teha ei saadud. Teiseks on kaubanduses jõudmas lõpule see, mida nimetatakse konsolideerumiseks. Alati siis, kui turg on ümber jaotatud, on ka hinnad kiiremini tõusma hakanud. Konkurentsi vähenemine on Eestis hinnatõusu täiendavaks põhjuseks.

Kui Eestisse jäi kaks õlletootjat, kallines õlu, kui kommertspanku oli järgi jäänud kaks, kallinesid pangateenused, kui kaubandus on koondunud paari kaubandusketi kätte, kallinevad kaubad ka sõltumatult hullu lehma tõvest ja dollari hinnast.

Nii ei juhtu ainult Eestis. Juba möödunud suvel panid analüütikud tähele, et rahvusvaheliste naftakompaniide kasumid kasvasid palju kiiremini kui toornafta hind, et terava energiakriisi tingimustes oskasid California elektritootjad suurendada oma kasumit koguni kolmsada protsenti.

Tänase majanduse üks hädasid ongi see, et maailmas toimuv vältimatu suundumine suuremale efektiivsusele ja sellega kaasnevad ühinemised muudavad lokaalseid turge järjest vähem konkureerivateks, viivad neid järjest kaugemale ideaalse konkurentsi tingimustest, kus esimeseks nõudeks on võistlevate pakkujate ja ostjate suur hulk.

Paratamatu võidujooks efektiivsusele tähendab Eesti väiksusest tingituna meil turgu valitsevate ettevõtete tekkimist. Ülemvõimu ei ole aga kunagi taotletud üksnes lusti pärast, pealegi on ülemvõimu saavutamine nii mõndagi maksma läinud.

Aga need, kellele selline loogika ei meeldi, võivad endale kinnitada, et kaupade hinnatõus on neile kompenseeritud sellega, et kauplused on muutunud Eestis tunduvalt euroopalikumaks ja see maksab ka midagi. Kas just nii palju, on iseküsimus, kuid põhimõtteliselt on nimetatud argumendi toetajatel tänase päeva seisuga tõenäoliselt veel õigus. Iseasi ainult, kui paljud inimesed selle eest maksta suudavad või tahavad.