Potjomkinlus raudteel

18. juuni 2001, 00:00

Emotsioonid, nostalgilised minevikumälestused, tulevaste valijahäälte kogumine jms, mis õigustavad riigi raha laristamist, on lõpuks ikkagi see, millele toetub demokraatia. Kuigi majandusliku otstarbekuse põhimõte pole poliitikas kaugeltki olulisim, vääriks senisest enam mõelda sellelegi, kas ikka igasugune maksumaksja raha kulutamine on demokraatia mõõdupuu ja pealegi mõistlik tegu.

Samas tuleb tunnistada, et igas ühiskonnas on valdkondi, kus näib kehtivat põhimõte ?kõik, mis on kunagi olnud, olgu igavene?. Vaieldamatult kuulub selliste nähtuste hulka ka teivasjaamu pidi loksuvate reisirongidega raudtee. Nii Eestis kui mujalgi Euroopas.

Eesti viimaste aastate raudtee-eufoorias pole midagi uut. Kodune ?raudtee-vastasus? ei sündinud üleöö. Alguse sai see siis, kui 1920. aastate pretensioonikas Eesti raudteestamise kava heideti 1930. aastate algul ajaloo prügikasti. Põhjusteks väike rahvaarv, hajaasustus, lühikesed vahemaad, arenev teedeehitus ja bussid.

Loomulikult võib jätkuvalt jonnaka järjekindlusega rääkida reisijateveost raudteel kui regionaalse ja sotsiaalse arengu tegurist. Sel juhul tuleks endale aga aru anda, et tegemist on äärmiselt kalli ?teguriga?, sest sõitjaid on vähe, kinnimaksjaid seevastu enam kui palju.

See on tõde, mida 1933. aastal vaidlustes Valga-Abja raudtee ehitamise üle püüdis tõsiusklikele esmakordselt selgeks teha Eesti läbi aegade tuntuim majandusgeograaf professor Edgar Kant: ?Äsjatoodud põhjendusist on kõige vähem vaieldav väide, et raudtee mõjub elustavalt ümbruskonnale. Kuid rohkem kui vaieldav on, kas teatava ümbruskonna elustamiseks on raudtee tänapäeval ainus ja otstarbekaim vahend.?

Tõsi, kunagi oli Eestimaal seegi aeg, mil mõnekümne kilomeetrise tunnikiirusega veniv rong oli mitte üksnes kõige kiirem, vaid sageli ka ainus liikumisvõimalus hobuvankri või veidi hiljem mõne poris ukerdava Moskvit?i kõrval. Aastal 2001 mõne untsu läinud talvise teede kruusatamise pärast reisirongi Kagu-Eesti ainupäästjaks kuulutada oleks selge liialdus. Kui reisiliiklusel on kodustel raudteedel üldse kohta, siis üksnes Tallinna tagamaal, mis ulatub läänes Paldiski ja Riisipereni, lõunas Türini ning idas Aegviidu/Tapani. Sedagi vältimatult doteeritavana. Euroopalikust regionaalrongist annaks unistada üksnes Tallinna ja Tartu vahel, ent eeldusel, et kogu Eesti elanikkond koonduks neisse kahte linna.

Nii kahju kui see ka pole, on reisirongi kuldajad Eestis pöördumatult möödas. Seda tunnistada ajal, mil riigikogu järgmiste valimisteni on jäänud napid kaks aastat, oleks loomulikult samaväärne poliitilise harakiriga. Pealegi on maksumaksja raha mittelugemine kõikvõimalike poliitiliste pattude seas kõige andestatavam.

Eks seetõttu tegi kas või Isamaaliit palju kära tekitanud Edelaraudteele raha jagamise otsusele muudatusettepaneku, mille läbiminekul hakanuks maksumaksja Tartust Oravale ja tagasi sõidutatavale rongile peale maksma 20 000 krooni, iga reis Tartust Valka ja tagasi kergendanuks riigi rahakotti aga 40 000 krooni võrra. Mis sest, et selle sama 40 000 eest annaks bussiga Valga otsi teha vähemalt 20?30 jagu ja seejuures reisijaile tasuta.

Et selleks soovitud 8,8 miljonist kroonist poolaastale jätkub vaid ühele rongipaarile päevas, siis kuluks Valgast või Põlvast rongiga Tartus käimiseks, või vastupidi, sõltuvalt sõiduplaanist, mitte vähem kui kaks päeva, on loomulikult pisiasi. Kui aga sellist liiklustihedust loetakse reisijateveo jätkamiseks ?Eesti Vabariigi avalikul raudteel tegelikule nõudlusele vastavalt? (nii põhjendati dotatsiooni suurendamise soovi), siis peab nõudlus reisijateveo järele raudteel küll häbematult pisike olema.

Kahjuks poleks sellisel rongiliiklusel tegeliku rongiliiklusega mingit pistmist. Need ajad, mil oma elu kavandati rongi sõiduplaanist lähtudes ja Valgast või Põlvast Tartusse sõiduks võeti kaks päeva, ei tule iial tagasi. Teivasjaamu pidi loksuv rong võib kellegi heal juhul linna tööle viia, kuid ei aita karvavõrdki kaasa sellele, et mõnigi töökoht vastupidises suunas liiguks.

Eesti-sisese reisiliikluse osas ei ole raudtee alternatiiviks maanteele, investeeringud raudteesse ei säästa kulutusi teedesse ja bussidesse. Miljonite raiskamine kord päevas sõitva piimarongi näitamiseks oleks veelgi suurem potjomkinlus kui talvine kruusateede sohu ehitamine.

Mis aga puutub riigikogu lõpuks tehtud otsusesse, siis sedakorda võeti aeg maha ja anti valitsusele kolm aastat teedeehituseks ja bussiliikluse väljaarendamiseks Kagu-Eestis.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing