Madal palk ajab ajud Eestist

Tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidus on tekitanud liikmes- ja kandidaatriikide seas palju poleemikat. Ometi ei tohiks diskussiooni näha vaid poliitilise võitlusena. Kuigi ELi poliitikas on ülekaalus majandushuvid, räägitakse viimasel ajal enam ka sotsiaalsetest probleemidest. Liikmesriigid ei usalda kandidaatriikide sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat ning kardavad laienemisel sotsiaalsete erinevuste tekkimist. Erinevused kahjustaksid liikmete mainet ning see omakorda majanduse arengut.

Tööjõu vaba liikumise puhul pole küsimus ainult üleminekuaja pikkuses, selle pooldamises või mittepooldamises. Peamine on hoopis see, kuidas äratada liikmesriikides usaldust kandidaatriikide sotsiaalpoliitika vastu. Eestis ei taheta kulutada raha spetsialistide koolitamisele lääneriikide jaoks, samas ei hoia madal palk ja piiratud võimalused noori Eestis.

Ametiühingute Keskliit ja Teenistujate Ametiliitude keskorganisatsioon (TALO) soovitavad alustada diskussiooni tööjõu vaba liikumise neis osades, mis on eeldus selle põhimõte rakendamisele Eestis. EAKL ja TALO toetavad tööjõu vaba liikumise kohest kehtestamist. Otsus lähtub mõlema organisatsiooni liikmete huvidest ning arvestab riigi, Eesti Tööandjate Keskliidu, Euroopa Komisjoni ja ELi seisukohtadega.

EAKL ja TALO ei toeta tööjõu vaba liikumise valikulist rakendamist ja kvootide kehtestamist. Keskliidud leidsid, et arvestades Eesti tööturu (tööhõive, kvalifikatsioon, palgatase), elatustaseme, ühiskonna arengu ning riigi asukohaga ei ole eesti töötajate massiline liikumine ELi maadesse ega ka liikmesriikide tööjõu oluline sisseränne Eestisse tõenäoline. Ametiühingud on seisukohal, et piirangute kohaldamine oleks Eesti töötajaid diskrimineeriv ning nii ei arvestataks ka EAKLi ja TALO liikmeskonna huve. Samas pidasid mõlemad vajalikuks määrata kindlaks meetmeid, mis tööjõu vaba liikumisele kaasa aitaksid. Järgnevalt neist meetmeist.

Eesti töötajate teadmiste ja oskuste arendamiseks ja paremaks ärakasutamiseks ning neile selle eest konkurentsivõimelise palga saavutamiseks tuleb tööjõu vaba liikumise jõustumiseks tagada riikliku tööturupoliitika rakendumine, mis vähendab töötuse miinimumini.

2001. a I kvartalis oli tööpuudus 14,2%. Valitsus peab pingutama rohkem kui kunagi varem ning rakendama olukorra stabiliseerimiseks aktiivseid tööhõive meetmeid. Sotsiaalpartnerite esmane ülesanne on tööturupoliitika väljaarendamisel osalemine ning kokkuleppimine tagatistes.

Üks meetmeist on tootlikku ja kvaliteetset tööd stimuleeriva palgasüsteemi rakendamine, mis soodustaks tööjõu (eriti noore) jäämist Eestisse. Meie palgatase pole ELi riikidega võrreldav ja just madal palk on see, mis noori inimesi Eestist minema ajab.

Tuleb reformida ka üld- ja kutseharidussüsteemi ning viia see vastavusse nii Eesti kui ELi tööturu vajadustega. Oluline on ka kutsestandardite ja kvalifikatsiooninõuete väljatöötamine vastavuses rahvusvaheliste nõuetega; samuti täiend- ja ümberõppe süsteemi ning sellega seonduvate sotsiaalsete tagatiste rakendamine, mis vähendaks Eesti töötajate tööturult välja tõrjumise.

Nii riigi kui sotsiaalpartnerite tasandil räägitakse eluaegse õppimise vajadusest ja selle tähendusest ühiskonna arengule. Tööturu osapooltele tähendab see väljakutset järjepidevaks eesmärgipäraseks tegutsemiseks, mis eeldab institutsioonide suutlikust ja finantseerimise allikate olemasolu.

Liikmesriikide negatiivne suhtumine tööjõu vabasse liikumisse on mõistetav, kuid põhjendamatu. Eesti tööturu seisukohalt on aga hädavajalik luua meie töötajatele samad töötingimused kui ELis. Nii loome keskkonna, kus töötajad tunneksid end väärtustatuna.

Piirangud ei hoia Eestis kedagi, küll aga õiglane töötasu, väärikas kohtlemine, töötajate informeerimine ja konsulteerimine ning otsustuste tegemises osalemine.