Need salapärased ja tundmatud riski(katte)fondid

Salapärasteks ning riskantseteks peetavatest hedge fondidest räägitakse mujal maailmas palju, kuid meie investorite sõnavarasse pole see veel jõudnud juurduda.

Hedge fonde on eesti keeles defineeritud kui riskifonde, kuigi õigem oleks ehk öelda, et nende fondide eesmärk on oma riske katta. Seega võiks neid fonde kutsuda hoopis riskikattefondideks.

Riskikattefond on kinnine eraalgatuslik ametlikult registreerimata fond, mis investeerib kõikvõimalikesse finantsinstrumentidesse.

Riskikattefondil on laias laastus kaks osapoolt.

Peaomanik käivitab ja juhib fondi, teostades ise kõik fondi tehingud. Tema kaasaosalised (partnerid) kaasavad aga fondi suurema osa kapitalist, kuid ei tegele fondi juhtimisega.

Fondi peaomanik ehk fondi haldaja saab tavaliselt edukustasu, mis moodustab keskmiselt 20% fondi poolt teenitud puhaskasumist. See protsent pannakse lõplikult paika kokkulepe alusel oma kaasosalistega.

Samuti lepitakse kaasosalistega kokku fondi haldamistasu suurus, mis moodustab umbes 1% fondi kogumahust.

Informatsioon riskikattefondidest levib tavaliselt fondi nõuandjate või fondi koostööpartnerite poolt suust suhu, kuna fondidel pole õigust ennast reklaamida.

Osa riskikattefond ei kasuta oma varade suurendamiseks finantsvõimendust, kuid tavaliselt on taoliste fondide finantsvõimendus kahekordne. Ehk siis ühe osa omakapitali kohta kaastakse üks osa võõrkapitali.

Riskikattefondide kogumaht on umbes üle 400 mld dollari (üle 7 triljoni krooni). Selle aasta esimeses kvartalis oli positiivne rahavool riskikattefondidesse 7 mld dollarit ja fondide kogumaht hakkab jõudma piirini, kus kõigi aegade kuulsaim riski(katte)fond Long-Term Capital Management (LTCM) 1998 aasta septembris kokku kukkus ning investorid taoliste fondide vastu suure huvi menetasid. Huvi kaotus oli suuresti põhjustatud sellest, et LTCM`s töötasid ekspertidena optsioonide hindamise teooria eest Nobeli preemia saanud Robert Myrton ja Myron Scholes.

Pärast LTCM kokkuvarisemist on pangad riskikattefondide suhtes veidi kriitilisemad ning ei laena neile rohkem kui kolme kuni seitsekordse summa, mis ületab nende kapitali. Kurikuulsal LTCM fondil küündis finantsvõimendus aga juba üle 100 korra.

Investorid ei tohiks antud näite põhjal üldistavat otsust teha, kuna enamus riskikattefonde ei ole LTCM fondi sarnased. Nad võtavad väikseid kergelt juhitavaid riske võlaturu või aktsiaturu trendide kohta või püüavad ära kasutada turgude anomaaliaid.

Tavaliselt nad ei laena palju ja nende tootlus suudab ületada turuindekseid, kuna nad ei torma turuga ühes karjas koos vaid ajavad oma rida.

Siiski on ka praegu tegutseva riskikattefondide hulgas igasuguseid fonde, kuna erinevad fondid erinevad üksteisest kui kuu ja päike. Seda seetõttu, et igal fondi valitsejal investeerib oma parima strateegia alusel.

Peamised riskikattefondide strateegiad on: Ostetakse alahinnatud väärtpabereid ja müüakse ülehinnatud; investeeritakse tõusvatele turgudele ja kiire kasvuga aktsiatesse; püütakse ajastada oma investeeringuid ? ehk vaadatakse, millal investeerida aktsiatesse, millal aga istuda võlakirjades või rahas; mängitakse intressimäärade või valuutade kõikumiste peale.

Vabad käed investeerimisotsuste tegemisel garanteeribki taoliste fondide hea tootluse, kuid võib viia ka gollapsini kui fondihaldur, kellest antud fondi juhtimisel väga palju loeb, meeletuid riske hakkab võtma.