Käibemaksuseaduse apsud

Uue käibemaksuseaduse ( jõustub 01.01.2002) lugemisel on tekkinud mõned küsimused, mis vajaksid enam selgitamist.

1. Uue seaduse § 3 lg 2 järgi käivet ei teki raha üleandmisest, väärtpaberi võõrandamisest ja debitoorse võlgnevuse müügist (faktooringust).

Ka kehtivas seaduses on analoogne põhimõte, mille järgi ei ole raha kaup ning ettevõtete vaheliste laenude andmist on tõlgendatud seni kui mitteettevõtlust, st laenust saadavaid intresse ei maksustata käibemaksuga. Kehtivas seaduses on samuti sätestatud, et käibeks ei loeta faktooringut. Seega võiks järeldada, et seadus ses osas ei muutu. Nii ka uue seaduse järgi ei ole käive raha laenamine (v.a krediidi- ja finantseerimisasutuste finantsteenused, mis on maksuvaba käive) ega faktooringtehingud.

Arusaamatuks aga jääb, miks seaduse § 14 lg 4 on sätestatud fak-tooringteenusele maksustatav väärtus. Sama paragrahvi lg 5 veel täpsustab faktooring-teenuse maksustatavat väärtust juhul, kui teenust osutatakse alla turuhinna. Kuidas saab aga olla maksustatav väärtus millelgi, mis ei ole käive? Või on faktooring ning faktooringteenus kaks erinevat mõistet? Siis peaks antud olema ka vastavad mõisted, kuid seadus neid mõisteid ei käsitle.

Võlaõigusseaduse eelnõu käsitleb neid siiski ühtse mõistena.

2. § 17 ? 5% määraga maksustatakse etenduse või kontserdi korraldamist riigi-. munitsipaal- või eraetendusasutuse või rahvusooperi poolt tingimusel, et etenduse või kontserdi korraldajal ei ole maksustamisperioodil teadaolevalt samal kalendriaastal tekkinud maksuvõlga; riigi-, valla- või linnaeelarvest või kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustavad kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10%.

Lause on keeruline ja mitmeti mõistetav ja säte võib kaasa tuua maksupettuste kasvu, kuna teenuse käibemaksumäär on sõltuvuses maksuvõlast. Juhul, kui etendusasutus on maksuraskustes ning ta ei suuda kõiki makse kohe tasuda, on tal kasulik maksud deklareerimata jätta.

Seaduse sõnastusest jääb arusaamatuks, kellele teadaolevalt maksuvõlga olla ei tohi. Kui maksumaksja arvestuse järgi pole tal võlga, kuid maksuameti andmeil on tal 50 kr võlga ? on ta siis teadaolev maksuvõlgnik, kuigi ise ei teadnud? Samuti pole üheselt arusaadav, kas maksuvõlg peab olema teada maksustamisperioodil, mil toimus käive, või teadmine võib tekkida ka hiljem, nt ettevõte/maksuamet leiab aasta pärast maksuarvestuses vea.

Tekib ka küsimus, miks maksumäär sõltub sellest, kui suure summa osas ettevõtja suudab riigi-, valla-, või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt vahendeid kaubelda või õigemini kalendriaasta eelarvetuludesse sisse kirjutada.

3. Seaduse § 21 järgi võib järgnevast aastast võib maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata 2/3 ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamise või kapitalirendile võtmise ning selle sõiduki tarbeks mootorikütuse soetamisel tasumisele kuuluvast käibemaksust (sisendkäibemaksust).

Erandina võivad kogu summa ulatuses sisendkäibemaksu ma-ha arvata registreeritud mak-sukohustuslane: 1) kelle tegevusala on sõiduautode müük või vallasasjade kasutus- või kapitalirendile andmine ja selle kohta on äriregistrisse tehtud kanne, seda tingimusel, et maksukohustuslane ei võta müügiks/rendileandmiseks soetatud sõidukeid ise kasutusele; 2) kelle tegevusala on teenuse osutamine sõiduautoga ja selle ala kohta on äriregistrisse tehtud kanne.

Tekib küsimus, milline on tegevusala ?teenuse osutamine sõiduautoga?. Kas see on takso- või kulleriteenus jms või siia alla kuulub ka nt konsultatsiooniteenuse osutamine sõidukis ning kas sellise tegevusala kohta tuleb nüüd äriregistrisse teha kanne? Või on siin mõeldud kõikide teenuste osutamist, milleks on vaja kasutada sõiduautot.

Jääb arusaamatuks, kas ettevõtted, kes osutavad remondi- ja hooldusteenuseid (nt avariitöid) ning kasutavad selleks sõiduautot, saavad nüüd uuest aastast sõidukite ja mootorikütuse ostmisel käibemaksu maha arvata täies ulatuses. Või on tõlgendus, et ta otseselt ei osuta autoga teenust, kuigi nt avarii korral on auto kasutamine möödapääsmatu. Samas muidugi ei remondita autoga, vaid tööriistadega.

Kas selleks, et remondi- ja hooldusteenuste osutamiseks ostetud mootorikütuselt käibemaksu kogu ulatuses maha arvata, peaks tegema äriregistrisse uue kande ?teenuse osutamine sõiduautoga? ning teenuse eest esitataval arvel eraldi märkima kohaletuleku tasu ja otsese remonditeenuse. Sisuliselt ei muutu ju midagi.

Kokkuvõtlikult tahaks küsida, et miks peaks tegema formaalseid kandeid äriregistrisse selleks, et kauba soetamisel käibemaksu täies ulatuses tagasi saada. Näiteks saab taksoteenuseid osutav isik sõiduki ja mootorikütuse soetamisel käibemaksu maha arvata kogu ulatuses vaid siis, kui ta on end äriregistris arvele võtnud.

Need füüsilised isikud, kes osutavad taksoteenuseid ning on vaid maksuametis end maksukohustuslasena registreerinud, ei saa sõiduauto ja mootorikütuse soetamisel käibemaksu maha arvata kogu ulatuses. Miks hakatakse taksoteenuseid osutavaid isikuid eristama? Juhul, kui taksoteenust osutav isik soetab mootorikütust oma ettevõtluse jaoks, peab tal tekkima ka taksoteenuse osutamisest tulu ? seega mootorikütuse soetamise osas ei saa tekkida ka maksupettust.

Euroopa Liidu nõuete kohaselt riik ei tohiks teha piiranguid ettevõtluse tarbeks ostetud kaupadelt ja teenustelt käibemaksu mahaarvamiseks, kuigi mõned riigid on sõidukite ja nendele mootorikütuse soetamisel mahaarvamisele kuuluva käibemaksu osas seda teinud. Samas pole mootorikütuse mahaarvamisel tehtud erandeid sõltuvalt ettevõtte tegevusalast (v.a mootorkütuse edasimüük).

Autor: Sirje Pulk