Karjääri määrasid hetkeasjaolud

Eesti Panga endine president ja Krediidipanga praegune nõukogu esimees alustas oma karjääri 14aastaselt ühes Lõuna-Eesti talus, saades esimeseks palgaks talvekartulid, soojad käpikud ja ülikonnariide.

Hiljuti 70ndat sünnipäeva tähistanud Otsason ei kavatse veel pensionipõlve nautima hakata. Värvika isiksusena nii arvukalt poolehoidjaid kui ka vastaseid kogunud pangandustegelane plaanib jätkata panganduses ja mõtleb selle üle, kas koondada enda ümber mõttekaaslasi, kellega koos poliitikasse naasta.

Minu teada ei ole üldse planeerinud. Vahest niipalju, et olles elu esimesel etapil teadustöötaja, siis teadsin küll ette, et aspirandist pean ma saama teaduste doktoriks. Niivõrd oli see planeeritud. Kõik need tormilised sündmused pärast seda kujunesid hetkeasjaolude sunnil.

Helge pea, mõistust peab olema, tahtejõud ja inimestega lävimise oskus.

Tänu sellele, et olin teadustöötaja majanduse erialal, ei ole.

Teadmiste toel mõistan asju globaalsemalt. Samuti on mikro- ja makromajanduslik analüüsioskus kasuks tulnud, sest pangajuhina tegutsedes tuleb tihti lugeda äriplaane, mis nõuab majandusliku analüüsi oskust.

Nimetaksin kolme, mis minu elukäiku kõige enam on mõjutanud. Pärast pikka kõhklemist valisin ma TPIs majanduse eriala. Eesti Teaduste Akadeemia keeldus mind vastu võtmast aspirantuuri, sest minu isa oli välismaal. Siis ma võtsin vastu julge otsuse, et ma lähen ja üritan pääseda aspirantuuri Moskvasse samalaadsesse teadusasutusse. Sinna võeti mind ilma igasuguste probleemideta vastu, kuigi esitasin täpselt sama ankeedi. Kolmandaks see, et ma 1992. aastal otsustasin asutada Krediidipanga, mis praegu annab leiba 180-le inimesele ja mulle endale ka.

Ükski viga pole olnud kapitaalse tähtsusega, aga ühte asja olen vahel mõelnud... Kui mõtiskleda selle üle, milline on majandusteadlase kutsumus, siis üks pool võib muidugi olla soov teenida enesele head elatist, teine, et loomingust rõõmu tunda, kolmas, et nende tegevus oleks ühiskonnale kasulik. Nii ei ole küll eriti moodne mõelda, aga olen seda viimast alati tähtsaks pidanud. Selleks, et oleksin oma kutsumust saanud realiseerida, oleksin pidanud 1989. aastal aktiivsemalt poliitikasse lülituma. Ent ma keelasin oma kandidatuuri Ülemnõukogusse üles seada.

Üldiselt positiivseks, kuigi ma pole nendega päris igas punktis nõus. Arvan, et Eesti finantspoliitika on olnud väga õigel järjel ja see, et Eesti Pank on püsinud poliitilistest tõmbetuultest eemal, on samuti õige. Eestis on loodud endistest sotsialismimaadest kõige parem pangandussüsteem. Tegelikult oleks see võinud olla veel natukene parem, aga sellest hoolimata on praegu ka hea.

Oli vaja elatist teenida.

Maksimaalset. Ma olen saanud väga huvitava töö ja võimaluse teha terve elu seda, mida ma tahan.

Peamiselt ajakirjandusest, nii kodu- kui ka välismaisest. Välismaised väljaanded, mida loen pidevalt, on Financial Times, The Economist ja Business Week. Kuna meie pank tegutseb väga aktiivselt ka idas, siis loen sealseid uudiseid ajalehest Kommersant.

Tegelikult oli ju kaks kriisi, millest üks oli tingitud krahhist aktsiaturul ja teine oli seotud Venemaaga. Ei saa öelda, et meil probleeme poleks tekkinud, aga suutsime need lahendada, kuna olime riskinud väga mõõdukalt. Kriis põhjustas paanika ja inimesed seisid ka Krediidipangas järjekorras, et saaks oma raha pangast kätte. Umbes sama palju aga kui oli neid, kes raha tahtsid välja võtta, oli ka lojaalseid kliente, kes tulid vastupidi hoopis oma raha panka tooma ja nemad pidid ka sabas seisma.

Eks ta kujuneb selliseks nagu Eesti majandus. Perspektiiv on üldiselt hea. Ent puudusi analüüsides näen ühiskonna suure rühma vaesumist, järjest kasvavat tööpuudust ja rahvastiku struktuuri muutumist, mis võib saada majanduslikule arengule takistuseks. Võib-olla suudab äritegevuse aktiviseerumine ja kasvavad välisinvesteeringud olukorda tasakaalustada.

Seda, et ma üritasin igal tööetapil teha maksimaalse, mis nendes tingimustes võimalik oli.

Tööajal on raha minu jaoks samasugune töövahend nagu sulepea, ma ei saagi sellesse kuidagi teistmoodi suhtuda. Mis puutub isiklikku ellu, siis ma ei saa rahast erilist mõnu tunda, sest mul pole selleks lihtsalt aega. Poes leian mahti käia umbes korra kvartalis.

Ma ei tahaks väita, et majanduselus on minuealised kõrvale tõrjutud, sest kõrvale tõrjutud on ka väga palju noori. Vanemal generatsioonil on üks väga oluline pluss: väga tihti, kuigi mitte alati, on nende ärieetika kõrgem. Vanemate ärimeeste puuduseks on see, et osa neist on saanud varanduse omanikuks mitte tööga, vaid oskusliku erastamise kaudu ja seetõttu on nende suhtumine varasse, nii enda kui ka teiste omasse, pisut vildakas. Ka olen kohanud väga kavalaid sulisid endiste poliitikute hulgas.

Ent minu arvates on vanema generatsiooni väljatõrjumine nähtavam hoopis poliitikas. Poliitika on väga tihti samastatav mudamaadlusega. Üks argument, mida kasutatakse, on see, et sina oled vana aja inimene, järelikult oled sa juba eos halb, kuigi paljud tegid iseseisvumise heaks palju rohkem kui need, kes seda loosungit kasutavad.

Analüüsivõime ja inimeste tundmine ning kindlasti ka teatud diplomaadioskused.

Riskides olla mitte tagasihoidlik ütlen, et on kindlasti. Väga paljud kliendid on seda kinnitanud.

Autor: Ethel Kiilmaa