Juht toob välja alluvate plussid

Jaanus Pikani peab juhi ülesandeks mitte suunanäitamist, vaid pigem inimeste tugevate külgede väljatoomist ja soodustamist. Karjääris suuri hüppeid teinud Pikani arvates on ta ise pigem analüüsiv kui emotsionaalne juht.

Vaevalt, et ma seda planeerinud olen. Ütleksin, et elumuutused on tulnud ootamatult ja küllalt sageli. Need on pigem tulnud võimalustena ? mingeid valikuid peab ju inimene tegema. Näiteks: minna ülikooli õppima, valima eriala, töötama sellel erialal. Kui mina ülikooli lõpetasin, siis ma teadsin mõned aastad ette, kuhu tahaksin tööle minna.

1990ndate aastate algul juhtus Eestis hullematki. 1993ndal aastal ei oleks osanud arvata, et ma kirurgi tegevuse kõrvale jätan. Ka peaarstiks saamine tuli mõne kuu jooksul ja sealt juba loogiline rada järjest kaugemale ja kaugemale arstlikust tegevusest. Ühel hetkel tuli teha otsus ? ei saa teha poole vinnaga asju, eriti arsti kutse puhul.

Peab olema kogu aeg juures mitte tehnilises mõttes, vaid pidevalt lugema, täiendama ? tänapäeva meditsiin muutub sedavõrd kiiresti ning muutustega tuleb kursis olla. Teatud hetkel viis see konfliktini ? enam ei jõudnud kõike üheaegselt koos teha.

See on tõsi. Viimati olin operatsioonisaalis 1999. aasta jaanuaris. Enne seda oli korra kuus tegevus teise töö kõrvalt. Arvan, et eriti suure haigla juhtimise kõrvalt ei ole võimalik neid asju ühitada ? teatud asju tuleb vaadata administratiivselt positsioonilt teistmoodi kui raviarsti positsioonilt.

Ma ei spekuleeriks ? tänapäeval muutuvad asjad nii kiiresti. Ennustan, et meditsiini tehnoloogia muutub nii kiiresti, et nende inimeste teadmised, kes arstiks õppimist alustavad, on õppimise lõppedes juba vananenud. Julgemad inimesed on väitnud, et aastal 2050 näiteks kirurgiat praegusel kujul ei vajata enam. Arvan, et väheneb arstikunsti osa ja suureneb teaduse osa. Kõige paremaks näiteks on mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõve ravi. Kui mina olin veel ülikoolis ja töötasin samas kliinikumis õena, siis oli päevas mitu maolõikust. Praegu loeme neid kahe käe sõrmedel aastas. Üksainuke tehnoloogia arendus ? firma Astra arendas välja ravimi Losec ? üks tablett õhtul kahe nädala jooksul ja meil ei ole vaja inimest lõhki lõigata.

Minul on halb faktimälu. Ma ei suuda näiteks telefoninumbreid või aastaarve meeles pidada, aga samas arvan, et niisugune üldine arusaam asjadest, süntees ja analüüs ? see on see, mida haridus peaks andma. Haridus peab andma oskuse üle vaadata nendest kohtadest, kus informatsioonis auk on.

Otseselt meditsiinitehnoloogiaga või ?erialaga seoses ma uusi teadmisi ei hangi. Eks ma püüan lugeda raamatuid, aga peamine infoallikas on siin laua peal (osutab arvutit). Ehk internet.

Raamatud on meeldivad asjad ja neid on hea lugeda, kui oled kusagil tugitoolis, aga kiire info tuleb arvutist kätte.

Neid on olnud erinevatel eluperioodidel palju. Ehk mu esimene kirurgiaõpetaja dr Arvo Ulla, kes töötab senini Tallinna Onkoloogiakeskuses. Kindlasti on avaldanud oma mõju kolm aastat koostööd presidendiga, kes on väga karismaatiline isiksus.

Mu üheksa-aastane poeg küsib sama ja ma vastan: räägin inimestega. See ongi tegelikult minu peamine töö. Ainult vorm on erinev ? koosolekud, telefonikõned jne. Rääkimise käigus võetakse vastu otsuseid ja püütakse olukordi analüüsida.

Arvan, et on tänamatu töö iseennast iseloomustada ? see on väga subjektiivne.

Arvame endast alati paremini, kui tegelikult oleme. Kui rääkida juhtimise poole pealt: esimesed juhtimiskogemused olid sellised, et paberivirn kasvab laua peal üle ääre ja kõik asjad on tegemata.

Probleem oli selles, et püüdsin kõike ise ära teha, ei usaldanud alluvaid, see oli viga. Tegelikult: ükskõik kui keeruline probleem on, lahutan ta tükkideks ja ei püüagi mõelda kohe lõpp-eesmärgile (ehkki see on muidugi tähtis).

Püüan etappe kirjeldada ning enda ja ka teiste jaoks lahendatavaks muuta.

Eks ma ole koolitusi ka saanud, aga koolitused on sellised asjad, mis võivad lihtsalt aidata. Paraku tuleb suurem osa ikka ise läbi elada.

Kui ikka ei oska enam midagi peale hakata, on tekkinud kodupimedus (st iga inimene harjub oma keskkonnaga) ja tundub, et ei oska enam midagi ümber tõsta, siis võib seda ka igavuseks nimetada ning tuleb hakata ringi vaatama.

Autor: Õnne Pärl