Edukus sõltub asukohast

11. juuli 2001, 00:00

Juba enne juuli keskpaika Itaalias Genuas toimuvat juhtivate tööstusriikide ehk G-8 tippkohtumist on kindel, et ka seekord põrkuvad omavahel anti-globalistid ja politsei eriüksused. Anti-globalistide seisukoht on, et jätkuv globaliseerumine süvendab kuristikku rikaste ja vaeste vahel. Riigipead vaidlevad vastu, väites, et globaliseerumine on vaeste riikide jaoks hädavajalik. Mõlemal on õigus, ja ei ole ka.

Asi on selles, et vabakaubandus ja riikide majanduse suurem avatus on ainult üks parameeter eduvõrrandis. On tõsi, et vabakaubandus aitab arengumaadel saavutada stabiilset majanduskasvu, sest see eeldab avatust maailmaturgudele. Samas ei saa ainult globaliseerumise abil likvideerida sadade miljonite või isegi miljardite inimeste vaesust. Väita, et globaliseerumine on hea kõigile, on ohtlik.

Parim lahendus arengumaadele oleks muutuda osaks rahvusvahelisest tootmissüsteemist. See tähendab suurte rahvusvaheliste kontsernide poolt töökohtade loomist madala tööjõukuludega riikides kas otseinvesteeringute kaudu või leides nendes riikides tarnijad, kes valmistavad kindlate spetsifikatsioonide järgi neile tooteid, mida eksportida maailmaturule.

See protsess võimaldab rikastel riikidel vähendada toodangu omahinda ja vaestel riikidel luua uusi töökohti, õppida tundma uut tehnoloogiat ja saada investeeringuid. Selle tulemusena saab arenguriik muutuda komponentide tarnijast ja allhanketeenuse osutajast arenenud tööstusega riigiks. Just nii toimus see Lõuna-Koreas, Taivanis, Iisraelis ja Iirimaal, mis 50 aastat tagasi alustasid rahvusvahelistele kontsernidele allhanketeenuse osutamisega.

Põhiprobleemiks on see, et suurem osa arenguriikidest ei ole sellesse globaalsesse süsteemi hõlmatud, sest rikkad tööstusriigid eelistavad investeerida oma lähipiirkonda. Näiteks suurem osa USA otsestest välisinvesteeringutest on läinud Mehhikosse, Kesk-Ameerikasse ja Kariibi mere riikidesse. Lõuna-Ameerika saab USA investeeringuid palju vähem. Selle tulemusena on viimastel aastatel kiirenenud Mehhiko majanduse, sissetulekute, töökohtade ja ekspordi kasv, samas kui Lõuna-Ameerika riikide majandused stagneeruvad või teevad vähikäiku. Sarnane on olukord Euroopas ja Kagu-Aasias. Euroopa rahvusvahelised kontsernid eelistavad Poolat, Ungarit ja T?ehhit, kuid mitte odavama tööjõuga Rumeeniat, Ukrainat või Venemaad.

Kagu-Aasias voolavad Taivani firmade investeeringud peamiselt Hiina rannikupiirkondadesse, kuid mitte vaesuse käes kannatavale sisemaale. Jaapan eelistab investeerida Kagu-Aasia naaberriikidesse ja mitte kaugemal asuvasse Indiasse.

Seega on arenguriikidel, mis asuvad rikaste tööstusriikide naabruses, tuntav eelis nende riikide ees, kes sellist rikast naabrit ei oma. Lisaks sellele on neil madalamad transpordikulud tootjate turgudele ja sageli kaubandussoodustused. Kuna Mehhiko on liitunud Põhja-Ameerika vabakaubanduslepinguga NAFTA, on tema eksportööridel soodustatud ligipääs USA turule. See annab Mehhikole eelise kaugete Lõuna-Ameerika riikide ees. Samamoodi on Poolal kaubandus- ja investeerimiseelis võrreldes Venemaaga, sest Poolat nähakse ELi tulevase liikmena, millele on tagatud juurdepääs Lääne-Euroopa turgudele.

Seega on globaliseerumisest saadav kasu kättesaadav ainult osale arenguriikidest. Ülejäänud arenguriikides elukvaliteet langeb. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et maailmas, kus on tagatud töötajate ja kapitali liikumine, liiguvad oskustöölised marginaalsetest piirkondadest tööstuskeskustesse. Ehkki Aafrikas on krooniline puudus arstidest, siirduvad tuhanded Aafrika arstid tööle USA, Euroopa ja Lähis-Ida haiglatesse, mis maksavad paremat palka. See on klassikaline näide sellest, kuidas globaliseerumine on süvendanud Aafrika kriisi.

On aeg vaadata tõele näkku ja nõustuda, et globaliseerumine ei ole võlurohi, mis aitab kõiki vaeseid riike. Tuues suurt kasu osadele arenguriikidele, on see samas suurendanud veel rohkemate vaesust ja hüljatust.

Nii G-8 juhid kui ka demonstrandid peaksid emotsioonid maha suruma ja vaatama maailma kaine pilguga. Lisaks rikaste tööstusriikide lähinaabritele on olemas ka Aafrika, Andid ja teised maailma vaeseimad piirkonnad. Esiteks tuleks kustutada kõige vaesemate riikide välisvõlg ja eraldada miljardeid võitluseks AIDSi, malaaria, tuberkuloosi ja teiste nuhtlustega. Teiseks tuleks luua võimalused selleks, et kõik arenguriigid saaksid juurdepääsu kõrgtehnoloogia saavutustele.

G-8 käsutuses on võimalus tõestada maailmale, et nad näevad globaalmajanduse häid ja halbu külgi ning on valmis aitama neid, kes ei suuda arenguga sammu pidada. See on ainuke viis, kuidas saaks ületada ohtlikku kuristikku, mis eraldab globaliseerumise pooldajaid ja oponente.

Jeffrey D. Sachs on Harvardi ülikooli majandusprofessor. Ta on nõustanud mitme arenguriigi valitsusi ja nõustas ka Eesti rahareformi läbiviimist.

(c) Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 11:42
    Otsi:

    Ava täpsem otsing