Eesti riigist ei saa tööjõu vahendusfirmat

9. juulil ilmunud Äripäeva juhtkirjas ?(IT-)spetsialistid müüki? toob Äripäev välja, et riigiametnike poolt on ebaeetiline ja põhimõttelage kehtestada piiranguid Eestis koolitatud spetsialistide töölesuundumisele teistesse riikidesse.

Taoliste piirangute rakendamist Eestis arutatud ei ole. Samuti puuduvad riigil reaalsed hoovad niisuguste piirangute rakendamiseks.

Juhtkiri tugineb Äripäevas 6. juulil ilmunud artiklile ?IT-mees maksab pool miljonit?, mis käsitles ideed välismaale tööle suunduvate spetsialistide eest kompensatsiooni küsimises.

Artikkel toob minu suu läbi välja, et piiravate mehhanismide kehtestamist on arutatud juba paar aastat. Kahjuks on artikli autor minu väidet valesti tõlgendanud ning asetanud selle laiemasse konteksti. Minu kommentaar hõlmas avalikus sektoris töötavaid spetsialiste, kes on läbinud riigi poolt finantseeritud koolituse.

Eesti avaliku sektori üheks probleemiks on viimastel aastatel olnud tööjõu suur voolavus ning kvaliteetse koolituse läbinud heade spetsialistide töölesuundumine kas erasektorisse või välisriikidesse.

Juba paar aastat on arutatud, kuidas vähendada spetsialistide äravoolu avalikust sektorist ning vältida olukordi, kus kõrgkvaliteetse koolituse läbinud töötajad lahkuvad riigitöölt.

Koolitusraha sihipärane kasutamine on äärmiselt oluline ? kui ministeeriumide või teiste riigiasutuste poolt koolitatud ametnikud ei rakenda oma kõrgemaid oskusi avalikus sektoris, ei saa ka maksumaksja oma raha eest väärilist teenust.

Aastate jooksul arutatud ideedest on paljud ka teostunud. Koolitatud ametnike oskuste rakendamisel avalikus sektoris on tehtud märgatavaid edusamme ning seda eelkõige läbi töölepingute parendamise. Seega ei ole tööjõu voolavuse piiramiseks kavas välja töötada n-ö ühtset poliitikat, mis võiks piirata spetsialistide võimalusi töökoha vahetamisel või küsida töölt lahkunud ametniku eest kompensatsiooni erafirmalt või välisriigilt.

Optimaalne on kasutada põhimõtet, mille kohaselt koolitatud spetsialist võtab endale riigiasutuse ees kohustuse töötada selles organisatsioonis teatud aja jooksul. Taolise kohustuse võtmine on töötaja vaba valik.

Samamoodi on õpinguid iseseisvalt finantseerinud spetsialistil võimalus valida, kuidas ta oma investeeringut kasutab. Kas asudes tööle Eesti avalikku sektorisse, erafirmasse või otsides töötamisvõimalusi välisriikides.

Seega peab riik sarnaselt eraettevõtetele hea seisma selle eest, et töötajate koolitusse tehtud investeering end ära tasuks. Selle eesmärgi saab iga riigiasutus ellu viia töölepingute kaudu.

On selge, et Eestis koolitatud (IT-)spetsialistide võimalusi töökoha valikul ei ole vajalik piirata.

Äripäeva mõtet edasi arendades peaks riik küsima kompensatsiooni kõikide koolitatud spetsialistide (keevitajad, õpetajad, insenerid, ajakirjanikud jne) eest, kes ei asu tööle Eestis, kahandades seega olulisel määral riigi konkurentsivõimet. Taolist plaani riigiametnikel kindlasti ei ole.